Armukadedus

Lehti varjude tumedad roosid
Kuukiirte käharas blondjuuste puhmas –
Mürgine torge mul südames uhmas:
Keda sel veetleval tunnil sa soosid?

Arvan, et jälle see hallsilmne preili,
Ingelilmine kuratlik olend,
Kallutab naerdes koketilt su pool’ end,
Valades verde sul himude leili.

Kuid mina vannun: arm hurmav ja halav
Hingehell oli, mis suvel mull andsid –
Kätel mind lillede vahele kandsid
Suvel, mis oli nii patuselt palav.

Pulmrõõmsal päeval, mis õhkus kui meie,
Hõiskas mu õndsusi ihalev ihu,
Kui sinu paitusist pakitsev pihu
Paendus mu pihale, „sinaks” sai „teie”.

Kuid minu õlgade hõbeseid õisi
Oled veel suudelnud lõpmata vähe!
All sinu silmade roheka tähe
Hõõgund ja jumestund rohkem on teisi.

Ah, kui see kadelev iha kord tummuks!
Miks küll see öö nõnda ilusaks loodi:
Valgena peenrana valendab voodi –
Ah, kui su suu nüüd mu rinnale kummuks!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard