Tulease

1.


All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!

Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe

Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,

Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.

Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:

Jäänd ainult südame suur tulease.

2.

On sügis. Üle halba aimand päeva
Kui valu sininiiske õhtu vaob
Ning üle minu kambri kurvaksjääva,

Kust viimnegi kui värvikübe kaob.
Sest igatsuse lambi võtan läita –
Tund tume minevikust kulda taob,

Et väikest õnne hinge üle heita:
Meeselgeid päivi, purpurhelgeid neid,
Kui ühte üsa, kuhu palet peita,

Nüüd otsin mälestusis tihti teid.

3.


Sa Midagi, sa Nimetu, mind piirav,
Tumm tüdimuse sumpjas labürint,
Sa nukrus valulik, meelt hella viirav!

See leinapäivi lõppematu lint
End ümber minu kerind kägistades.
Mis mulle sest, et jälle hüatsint

Mu laual lõhnab südant vägistades:
Vaid kurbust lisab see, vaid kasvab spleen –
Ah, muret mure pääle mägistades,


Kõik selleks ongi: armsus, uim ja viin!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard