INTERVJUU

Oi, kuidas ma kadestan Mägiste Marti! Sealt ta tuleb, õõtsudes oma agregaadil. Künnab, külvab ja kogub saagi ja ei leidu maamunal säärast lolli, kes söandaks väita, et see töö pole tarvilik. Ena, nüüd astub ta masinalt, proovib pihuga mulda — teretab seda kättpidi. Ta on tolmune ja kuldne ja tore - see maa isand, põldude kuningas, päikese sinasõber.

Juba viskavad puud pikki siniseid varje üle vanade ja värskete vagude. Tänaseks aitab! Viivita veel väheke, läheme koos, palub päike. Aga kodukotus kutsub ja korsten kiirustab: „Leem valmis, liha laguneb!", maalides sirge suitsujoaga hüüumärgi õhkõrnale, tuuletule õhtutaevale.

Oi Mägiste Mart, sina oodatu, sina ihaldatu! Küllap sa tunned oma sammude raskusest, kuidas emake maa sind taldupidi tagasi tirib -

ei raatsi ta veel lahkuda oma lemmikust. Oksad haaravad sul hõlmadest. Köömned ja kasteheinad keerduvad sinu suurte, mehelikkude saabaste ümber, anudes: Puhka pisut! Heida meie juurde kas või hetkeks; sa vaskpunane pealik!

Ei püüta seda meest nii haprale võrkudega. Sai tulema - ja uhab end nüüd saunaesikus kuuma vahuse veega. Annab nühkida nuustikul, sel kõva käega mooril, enne kui inimene paistma hakkab. Veel lustiks kapp heledat allikavett! Ah, kuidas see talle kiljatades kaela langeb, üle selja ja õlgade silitab ja oma nirenäpud - at sa riivatu! — värvligi vahele poetab. Ja puhas, triigitud särk hakkab lõhnama mehe rinnal nagu lill.

Eks auragi ju laual see lubatud leem ja liud liigasaand lihaga. Pole magusamat leiba kui töömehe leib. Aeglaselt ja mõnuga seda süüakse. Jätkub!

Kilk, kallis kaaslaulik, kus sa oled? Vanaema vaikne vokivurin — ei kuule ma seda! Ainult televiisor undab ja virvendab toanurgas: sulane - mitte sõber. Mille järele nüüd lüülaril kannelt häälestada?

Mu vana, päevinäinud kannel! Plärisedes katkesid ta keeled, kui püüdsin temal uusi, vägevamaid viise mängida, ja muusa, kes mind seni silmnäolt saatis - pööras selja. Olgu! Ei hooligi ma sinust - lapsemeelsest, pudikeelsest. Mehejuttu siin nüüd ajama hakatakse, mehejuttu.

Nõnda kõneles Mägiste Mart:

Ilu on hea, aga tõde parem, ilus tõde - kõige parem.

Tõe toobid on meil täis - õigusest jääb vahel vajaka.

Vale pole pori, mida saab veega maha pesta, vale jätab tulearmid ihule.

Nõnda ta pajatas:

Jutumehed räägivad tööst, töömehed räägivad tööst ja teenistusest.

Tahad pulka seina pista, lase oherdiga auk ette:

rublata ei tehta tööd, tööta ei tule rublat.

Ausa rubla tunned higilõhnast.

Minu tööd saab tollipuuga mõõta ja kotiga kaaluda, mind ennast - kelle salve kott kallatakse.

Ja veel ütles mulle Mägiste Mart:

Sina näitad välgule rusikat, mina ajan piksevarrast püsti.

Sõnu olgu parajasti niipalju kui tegudeks tarvis - ja ärgu nad kasvagu tegudest suuremaks. Sellepärast ära küsi minu arvamist maailma asjade kohta, ehk kui - siis ajaviiteks. Küsi tükk leiba - ja ma annan sulle. Aga oma arvamuse ma kirjutan adraga mulda.

Nõnda rääkis Mägiste Mart ja kui ta sai rääkinud, tema pilk ja pabeross kustusid: orgudest tõusev öine udu oli temani jõudnud. Väsinud on Mart, väga väsinud, kuid mitte nii väsinud, et... Kauge külakoerte haukumine tahaks nagu midagi meelde tuletada ... Sõbrad, sõbrad!

Kuu,

kunagine kambamees, kergelt vintis kevadine kuu pilgutab silma ja teeb akna taga kõiksugu grimasse.

Mida sa õige mõtled? Kuula nüüd - kibedal töö ajal!

Ning teki alt kerkib kena, kuldrõngastatud sõrmega käsi ja tõmbab eesriided koomale. Tss!

Oi, kuidas ma kadestan Mägiste Marti, tema tüsedat tarkust,

tema tööd ja tema väsimust.