KEVAD

Vaevalt sellel teemal uut ja paremat saab öelda kui ju ammu enne öeldud: ,.Välja, välja vainudele!"

Lapsed karjas, noored paaris, paarisrahvas paljukesi päikselistel pargiteedel, üksiklasel koer on seltsiks.

Jah, meid kõiki tõmbab päike, maa kuid kinni hoiab jalust. Pingul me kui pillikeeled päikese ja mulla vahel.

Pillikeeled, millelt kaigub õilsaid juubeldavaid hümne, ülevaid, heroilisi saagasid, triumfilaule.

Kõrgustesse pürgivad pilgud, püüded, igatsused. Kuid ka maad, me jalgealust, silmist kaotada ei maksa.

Suuri asju sünnib siin — teadagi, ent tühiseidki jõudetunnil jälgida mõnu pakub teatud määral.

Puhkeb pung ja rohi tärkab, Iga liblekene tunneb, et tal õigus ilma tulla. Miks ta muidu nõnda trügib?

Iga putu-mutukas arvab, et tal õigus olla, õigus olla ja elada. Miks ta muidu nõnda sibab?

Mööda aasa klähvides kutsikas teeb laiu ringe, sitikas käib oma rada - ja nad tee peal kokku saavad.

Valgus mängib vetepinnal, tuulevire tammeladvus . . . Keset kuldset kevadhaljust liblikas seal liblika — ja kutsikas seal sitikaga

mängib. Kaunis vaatepilt! Kuid ei igavesti kesta õrn idüll . . . Oh alatust! Sitikas on jalga lasknud.

Pooleli jäi meeldiv mäng, partner mängureegleid rikkus: teesklusega uinutades teise valvsust - deserteerus.

Patt on surnut matkida. Inetu on teha sohki. Vaprus, otsekohesus ehib õige mehe rinda.

Palju nõutud oleks vist - aga siiski, oh mis kena, kui ta, täristades kilpi, tõusnuks tagujalgadele, valjult hüüdes: „Siin ma seisan Veel on ilmas uljaspäid!"

Kõik me himustame kuulda sangarlugusid ja laule lohetapjaist, vägilastest. Jah, meid kõiki päike tõmbab!