ÖÖBIKUTE ORG

Ilus on see org siin, roheline ja valge, täis õitsevaid toomingaid.

Ehitame siia hüti: eks pea meiegi hakkama mõtlema oma mustadele päevadele, kobima ligemale maale ja mullale, meie kaks - taat ja eit.

ülal, mäe tippudel, kohiseb uus renessanss. Alt aga, haljaste orukallaste vahelt, kerkib piitspeenikesena vaikne sinine suitsujuga.

Sinu piibust, mu kullake!

Sest mis on taat piibuta? Või eit lehmata?

Olgu see mu lapsepõlve lehm,

esimene, keda karjatasin, laiakõhuline, punaselapiline Lehik.
Võililledest kirendav aas ja ternespiim, ternespiim kobrutamas kadakapuust kappa.

Ja juhtub, et olles oma maailma-vallutamise-retkel, põikavad siia sisse noored poeedid, et jahutada oma lõkendavaid palgeid kastekargetes toomingatarjades, lasta ööbikutel enestele ette laulda, ja et kevadises öös üksteise kätest kinni hoides rääkida armastusest, suurest, enneolematust,

millist iialgi varem, enne neid, pole tuntud.

Hea on meil siis kostitada kalleid külalisi kollase ternespiimakoogiga

ja tunda oma õlgadel nende taldade raskust.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard