KINDAKIRI

Maa oli märg ja metsad udus, õde kambris kinnast kudus.

Kudus kinnast - kellele? väiksemale vellele

udukarva hallist lõngast, maakarva mustast lõngast,

viie vilka vardaga, kümne kärme sõrmega.

Kured läksid - kurjad ilmad, sõsar vardale lõi silmad.

Viimsed lehed kaotas laas. Haned läksid - hallad maas.

Õde oli nobe nukerdama, käbe kinnast kasvatama.

Keras kolme pässu vill, helevalge ute vill.

Kuuled igatsevat huiget - juba lahkuvad meist luiged.

Luiged läksid - lumi teel. Vellekese! kärsik meel,

vahib välja läbi ruudu: kinnastel veel pöidlad puudu.

Veereb veel üks päevake, kulub kulla tunnike.

öösel kõva külma pidas, lõunaks paksult pilve vedas.

Egas tali taeva jää: esimesed helbed, näe!

Paljakäsi nüüd ei minda. Sõsaralt sai soojad kindad, kindad kätte väikemees,

udukarva hallist lõngast, maakarva mustast lõngast, suured valged tätrad sees.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard