ROHTAED

Ammuks see oli . ..

Ees tülikad patsid, pildikest tegid ja värviga katsid

rinnuli laual, kus leib ja silk. Pildikest - endasse-pööratud pilk.

Hall oli katus, kuid pildi peal säras see - punaseist punaseim seal.

ümber kui ägati murest ja vaevast, selgeks ja siniseks maalisid taevast.

Kõrvust läks mööda kõik argi-proosa, õilmitses unistus - valge ja roosa.

Uibuaed, uibuaed . . . Hommiku kastes avaneb värav sind sisse lastes.

Suureks ja targaks ja tugevaks saad palehigi sees harides maad.

Tunned, mis tähtsus on aedniku tööl lõket valvates hallaööl.

Sõnnikus soprad ja mürgihappes käsi pead määrima — röövikuid tappes.

Uibuaed, uibuaed! Vastu lõunat,

palavas päikeses valmivad õunad.

Kuivavad kaevud, kõrvetab põud ... oigama hakkad, kui otsas on jõud.

Pisut või palju - saagi viid salve, astudes talve.

Emakest-kulupead rääkida laske: Elu on elatud - oli see raske?

Raske? Võib-olla . . . kuid meeles tal muud: sinine taevas, punane katus, valged ja roosad õunapuud.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard