Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletajad

ANTAIOS

1

Targasti toimisid, mees, et sa testosterooni ja barbamüüli ei pruukind ning pikemalt tohtreid ei tüüdand, vaid et viivitamata sa pakkisid pauna käpikud-kapukad, villase vesti ja väikese veekeedukatla,

suusad siis õlale tõstsid ja rutakalt läbisid linna, saapaninadel silmad ning

veereva vaguni trepilt viimase pika ja piinatud pilgu telemastile tagasi heitsid: Hüvasti, trummeldav tehismaailm!

2

üksikut teed unarat, kuhu koormaist poetunud pepri, astusid heldival meelel, ja mustava kuusiku käärus lõkke sa süütasid siis, et tõrvata sihvakaid suuski. Võidegi küllase said sult soojad ja lõhnavad liistud, võiksid nad et libedalt siis liuelda kohlakail künkail. Nii oma tarblikud toimud kui toimetand, otsima läksid allikat arvatavat, kuis meeles veel poisiea päevilt. Kõik eks ju teisene siin, ka planeet, igitardunuks peetud, hingab kui loom lihalik, ajab karva ja korskab ja keerleb,

vaevane et inimsool tasakaalu ta turjal en hoida. Sesta’p mäenuki alt vulinat nõnda hellitsusrikast kuuldes sul liigahtas põu. Sina nüüd punavaskise katla ääreni vee õhkpuhtaga täitsid ja sütele seadsid, maitseks vaarikavarsi veel peotäie puistasid sisse, ning maha istusid siis seljatoekile puutüve vastu. Okstelt libretos lund, tasa huuates teekatel virdas, hooti vaid iil, puhang vaikne veel vaarutas kuuskede latvu,

tõusis ja vakatas taas sosin seal mahesuine kui laine.

Memm nii, mullaks ju saanu, kord keelitas noorukest poega, kes oli tilluna teole, veel väetina võõrsile viidud. Põhjatus laanes see poiss seal paimendas kõlksuvat karja; kaelani kastest märg. Tuli tõtates pekslevi rinnu siis ema vaatama last, seda hälbinut, ning omaenda kapukad veel ihusoojad ta jalga siis ainule aitas, paikas ka karjuse kaatsad ja korssis ta katakil kuube. Kui oli tehtud see töö, kohe teoksile teinegi võeti: äestati nüüd sorasõrmil ka teolise tihmakat tukka. Hirmsasti küll täitapper ses pulstund padrikus laastas, suu aga sõõrutas juttu ja kõiksugu meeldivaid pilte trööstiks memm mahajääjale siis sõnus silmade ette: kurgede lõunasse rännu ja kõrguva, kõikuva koorma, mis mehe ning tema töövaeva toob kodukünnise alla. Oi seda hommist päeva, mis kõike küll tuua ta tõotab, aplate pilkude ees tema suhkrust kõlgutab kringlit, et jõuluküünalde ootel me tattnina-lambiga lepiks!


Nüüd siis kustuval lõkkel sa hoopiski kainemalt kaalud võite ja kaotusi ning lipukirjagi, millega teele läksid sa kord. Elu, karm korrektor, ju soovunelmatest mõndagi faktide jõul maha kriipsutas. Eks ole püüdnud teenida tõtt sa ja ammust eks ole sullegi teada, et kui vääratab staap - peab vastutust kandma ka reamees...

Nii vahel kahtled ja mõtiskled: kas harind ausalt sa aeda, või, ise pettuse ohver, sa teadmata, tahtmata petnud rahvastki — ei teda mõistnud, talt mõistmist ka loota ei tihka?

Mets mühab siin nagu muistegi, kui memm lahkus ja üksi kartsid sa end kaduvat umbrapiku põhja. Ei hoomand verstiti hingelist ainsat ja vaid liluliitava luike endale julgustuseks sa linguna laantesse heitsid. Kustuda jõudnud ei veel kaja kauge, kui puhmaste peidust vastu ju lõkatus lendas ja kõrvu kuulule seades kurgust kuumenevast üha uusi nüüd trillereid õhku paiskasid ning üha uusi nüüd hääli su häälega liitus.

8
Vanavara 09/12/2021 [Kategooriata]
SAADA LUULETUS SÕBRALE
Vanavara
Kasutaja Vanavara profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info
Loe järgmist luuletust
Vali teema: Luuletusi, mis on selle luuletuse sarnased ja mida sa pole veel lugenud, meil kahjuks ei ole
Vali suvaline



Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse