MARDIHANI

Praetud hani laua peal; mardipäeva peame. Aga kas me ajaloost seda lugu teame,

kust see komme päritud ja kes ta meile andis? Elas kord üks vaene munk Vahemere kandis.

Puldil, krutsifiksi all, pühakirja varjus lorilaule kirjutas kaval hingekarjus.

Ja need värsid vallatud, täis kuuma elukirge, rahval raske ikke all hoidsid vaimu virge.

Autor anonüümsena papikuues käis, paastu pidas, palvetas ja üpris vagur näis.

Sestap paavsti kuuria, kes asja rangelt uuris, soovis näha vaga meest piiskopina Tours'is.

Saabus hiilgav emissar, näol lakeilik kõrkus: Sakramentum! see täitand munk, see heris vastu tõrkus.

Tänan au eest, härrased! Ei oldud ilma auta siin senigi, veel pomises end peites hanelauta.

Et haned reetsid pelguri, ei pea me seda veaks: impeeriumi päästmine neil tuleb teha heaks.

Aganiku ukselt mees end kandetooli vinnas. Nõnda kits sai kärneriks ja Martinus piiskopiks, piiskopiks Tours'i linnas.

A-ah-ah-haa! A-ah-ah-haa! Kuss!

Tollal riiki valitses keiser Maximinus, tõbras nagu teisedki, kuid asjatundja viinus.

Ja selles suhtes valitsust kirik vapralt toetas; kui otsa sai üks veinivaat, siis kohe uue soetas.

Kroon ja mitra viltu peas, vürst ja piiskop paaris kuldseid peekreid kokku lõid kuskil muistses baaris.

Nagu ehtsad paganad tõid Bakhosele urja. Nõnda tegemata jäi maailmas palju kurja.

Tühjalt pehkis võllapuu ja riigi teise toega läks samuti . . . kurb timukas nüüd kiigutas pojapoega.

Kuid kaunid kunstid õitsesid, käis teadus tõusurada: ise vahtu riisuti ja silmas peeti pada.

Riik püsis, üldse märgatav ei olnud teatud miinus, ning rõõmsalt laulsid ketserid Vivat, Sankt Martinus!

Pukki pandi mõnus mees. Salata ei tasu, et on kaagutamisest ka vahel tõesti kasu.

Sellest ajast mäletab rahvas Püha Marti, kätel lauda kantakse hane — mitte parti.

Trühvleid küll ei ole siin ja burgundi veine; hapukapsad, valge viin - meil on kliima teine.

Nii süütult naeratab see lind, just nagu ta ei teaks — impeeriumi päästmine veel tuleb teha heaks!