Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees.
Egas igaveseks jääda ju
suvigi ei saa,
Leppida tuleb nüüd
sügise enda, võimsa väega.
Hüvasti laululinnud!
Hüvasti suvi!
Mu nukrasse hinge,
sügis juba tuli!
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud