Sõnale iial leiti 581 luuletust
...Kahtlemine...
Sisetunne ytleb sulle - tegelikult alati,mis on oige ja mis vale - usalda nyt ometi...Tegid tegu - tundus hästi -ainult iseendale...Oled rahul aga kahtled - kas läks koik ikka oieti...Kahtlemine votab rahu - usu,ole kindlam...teisi liiga kuulata - iialgi ei tasu...Kuula ära - kaalu motle,lopuks ise otsustad...kyll siis näed - see ongi oige...rahulolu kindlustad...
— ElisabethTänavakivi paigaldaja
Juba hommikul vara pead objektil olema
kontorirott jääb voodisse lebama
pole vahet, mis ilm väljas
sõitnud tööle, ise näljas;
objektil keset kuuma või külma päeva
läbi tunde, mis nii äreva
sa marsid edasi tagasi teedel
enesetunne on nii vedel;
on kell 8 õhtul ja koju sa ei saa
su pere joob õlut kodus üksinda
veel koristad pärast tööd
ja ei tea jälle, millal sa sööd;
ja pärast kõike seda valmis oled kohtuma väikse palgaga
oh, ema, kui sa vaid näeksid, pojast on tööline sirgumas
sina oma keha koormad
kohal teised ikestavad firmad
mis füüsilise .....
Kodumaa armastus
Kui su hing on visa
ja kodumaa-armastus
südame peal
Ei siis ükski vägi,
saa murda teda eal.
Ükskõik, kui suur on viha
ja iha vaenlase sees,
ta võitu ei saa iial,
sest armastus puudub tal südames.
Ei ole kahte kodu,
ega kahte Isamaad...
Kuid vaenlane seda ei adu,
ta kui šaakal võõral maal.
Olen see, kelleks loon ennast olevat.
Arenda ennast, areneb ka maailm.
Ava ennast, avaneb ka maailm.
Usu endasse, usutakse ka sinusse.
Arvatakse, et ma olen kõva sõnavõtja ja lobiseja,
tegelikult mulle meeldib hoopis kuulata.
Ma kuulaks hea meelega ja olen kuulanudki palju
Jordan Petersoni kõnelusi elust ja olust.
Ma ei karda oponente, ma ei karda vaidlusi,
ma ei ole kakleja, ma võin olla väitleja,
aga iga hea väitlus,
peab olema põhjendatud.
Ma kindlasti ei tule ära võtma kellegi mehelikkust,
seda pean aeg-ajalt meelde tuletama,
selles kehas ma olen naine ja selleks ma ka jään,
mul ei ole minge .....
Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad üt .....
Isa õpetus.
Laula mulle laulu,
mida ma enam ei mäleta,
aga ometi kumiseb mul kõrvus,
sest nad on lähedal,
nad on toeks ja olemas ja nende kaudu,
ma võin öelda sõnu ja lauseid,
mida ammu igatsed kuulda.
Olen loodud Sulle kanaliks, Sulle vahendajaks,
et Sa looksid iseennast veel tugevamaks, ent oma õrnuses
leiaksid ka oma väe.
Et Sa ei trotsiks sulge,
kui see Su nahka puudutab
ega liialt meelitaks
ennast eluteele raskeid kivisid tassimast.
Ole kerge.
Ole mänguline.
Ole vaatleja.
Võta kõike, kui mängu, mis kestab vaid seni, kuni Sa ise otsustad seda mängida.
Mängi .....
Koju tagasi
Me kunagi kokku ju saime.
Seal paigas, kus rohtune aas.
Kohas, kus metsad täis vaime.
Ning talvel on lumigi maas.
Kas kohtuda võiksime jälle?
Et näha, mis saanud on meist.
Võtta veel üles need jäljed
ja emmata teinegi teist.
Elu on viinud meid ära
ja rajad on rohtunud teel.
Ei silmades pole meil sära.
Ega ergas ei ole me meel.
Koju tagasi tulla ma tahan.
See on ka ju minugi maa.
Kuid ei aita ei valu, ei hala.
Sind iial ei tagasi saa.
Vastlakukli polka
Tulge vastlakukleid sööma,
vastlakukli polkat lööma!
Siin on kukleid igat sorti;
moosiga ja moosita,
ükski pole vahukooreta
Terve päev saab kukleid süüa,
ei saa osta ei saa müüa,
saab vaid süüa,süüa, süüa!
Kukleid jätkub kõigile,
ärge liialt trügige!
Ei nad täna otsa saa,
tuleb juurde kuhjaga.
See on vastlakukli pidu,
moosiga ja moosita,
ükski pole vahukooreta.
Ei see pidu otsa saa!
Nüüd vastlapolkat vihtuma!
Hüvastijätt
Hüvastijätt
Lahkuda võimatu näis
tõustes silma eest mustaks läks
iial lõppu ei leidnud me tee
lahku jäimegi me
Joostes lehvivad me juuksed
meie mälestustes suurtes
ujusime teisele poole kallast
välja ei teinud suurest iha näljast
Need mälestused minuga jäävad
ned mõtted mind kurvaks teevad
kas taas ristuvad me teed?
mis sa küll praegu teed?
Me võiks proovida uuesti
südant se kõrvetab valusasti
Hinges on siiski üks lootusekiir,
me hinged nii suured, et neil puudub piir.
Kokku ehk veel lähme
jätan segased tunded endale
iha küll nii su .....
Eurovisioon
Armastan üht laulu sügavalt
Elan selles laulus ja muusikas
Tunnen,kuidas meloodia lendab
kaunite sõnade vahel
Sel hetkel läheb argielu kaduma,
mu sees hing ja süda koos pillima
Uuesti ja uuesti
kuulan seda laulu ma
Ei osanud iial arvata,
et üks laul võib nõnda ravida
ja kõiki mu tundemeeli riivata
Aitäh, Ott,
selle ilusa lauluesituse eest!
Hinge ja südamesse
laul leidnud on tee.
Ilmataadi pale
Ilmataat on saatnud teele
tuisupoisid usinad
pannud kuusepuud kõik reele,
mis maha jäetud jõuluaast
Ilmataat ei iial küsi
millal olla, või tulla saab
Kui ta tige, kodus püsi
Pilvi ilmakaardilt ennustab
Täna ilmataat on lahke
taas lumega meid kostitab
Põhjatuultega ta mängib
idatuuli vaigistab
Ilmataat võib olla krõbe
juba teisel hommikul
Siiski on ta meile sõber
Peavaluks igal sünoptikul
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama
Süda tihub vaikselt nutta
Süda tihub vaikselt nutta
Hinges sees on rahutund
Kurbus tasa vajub alla
Hing ja süda rahul on
Ei nüüd iial enam talla
rohtu kasvanud eluteed
Lõo lõõrgi sinitaevas
kõrvus vilistamas veel
Tunne vaba,mis nii habras,
meeli kõditab
Vaasi pandud lillekobar,
toodud metsa alt
Lahkuminek võibki olla
väike ilus retk
Tõusta pilvedeni välja
Mulda kuldab iga hetk
Siidine sall
Vaarema kaisutas tüdrukut "Kallis
annan sul enese iidseima väe
peida end paha eest siidises sallis
sall tõrjub eemale kurjema käe
Suguselts alati usaldas siidi
otsides armsamaks ausamat meest
tõprad ja alatud määrati süüdi
iial ei astunud ihudel eest
Hiljem kord istusid tüdrukut poissi
kaksiti hämaras voodipea kõrval
sidusid eneseid käsiti silmitsi
käed käisid arglikult piirete serval
Vaevalt said teineteist pisuke maitsta
tahtmised tuikamas kummalgi huultes
enam ei hoolinud endast et kaitsta
vaim hõljus hämaras hämaras tuultes
Poisil ei käed enam kà .....
Mälestuste tuuled
Aeg kuivatab pisarad,
kuid seda, mis olnud,
eales ei kustuta
unustuste tolmu.
Hinges kandes edasi
läbi elu, läbi aja,
mälestustes sedasi
neid, keda vajad.
Sa neid iial ei näe,
nende naeru ei kuule,
kuid nende olemus jääb
ajas mälestuste tuules...
- Tarmo Selter -