Sõnale jänes leiti 39 luuletust
Käsi käib hästi, tänan küsimast!
Millisena lahustud täna,
punasena, sinisena, roosana
aga ma joon su ära
asfalt aurab ja õhk on niiske
puhub tuul ja jutud suul
tähed juba säravad
kuu muudab tujusid
pilved puhuvad end vormi
tuuled tahuvad ja lihvivad kujusid
ahvid, elevandid, jänesed
issanda loomaaed on kirju
pea täis mõtteid
jooksevad umbluu suundadesse
muster on kirglik kommi-pomm
magus sõltuvust tekitav kiusatus
nautida ehk anda sõrm
käsi käib hästi tänan küsimast
Jõulutrall metsas
Metsas suure
kuuse all,
peeti lõbus
jõulutrall,
kuuseehteks olid
käbid,
valgust jagas
kuldne kuu,
igal kuuseoksal tähti,
tähesäras terve puu.
Kuusetipus harakas,
seljas kuldne rüü,
kaelakeeks pihlakas,
kädistav ta suu,
uhkeldas ja uhkustas
kaunil kuusepuul.
Sabaotsas hõbetutid,
olid jänestel,
kaenlas ehteis
meepotid,
karumõmmidel.
Sitsid,satsid seelikul,
reinuvaderil,
kõnnak graatsiliselt
edev,
naeratav on kuu.
Hundiulgki imeline,
rõõmu temaski,
ulub laulu
kuusepuule,
kurjust polegi,
nii võiks ajast-aega
kesta,
jõulud jäädagi.
Seadvuse Teadvus
Unustasin ära; liigne kisa: liigselt härga;
sära tagant ära väänan; silm sidena;
hingeldan; pidevalt; lille viljeldand;
kandu kinnitand; sihtind maad;
oma linnu lennul; petnud silmi;
seistes keerdus; kaua see trall siin kestnud;
ei tea mina; äkki tead sina; iga hinna;
valmis maksma; selle eest mida sisse hingan;
pilkan; loomingut milles valmis olla;
kaua ma siin ikka ootan; pigem nagu tolvan;
torman; läbi okkaliste põõsaste;
Lootes, et elu kõik ise korvab; kõik korraks;
peatuks; mu pealuus; kadus teadvus;
sõnade seadvus; nahh su headus;
kui tagajärgedest muffigi .....
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Armastusest saamata aru..
Armastusest saamata aru
Võib jäneseks muutuda karu..
Saamatuks tölliks võib muutuda mees,
taipamata, mis toimub ta sees
& kuigi ta tahab vaid keppi & keeksi –
miski muu nimel ta miskit ei teekski..
..on lill tema pihus ja liblikad kõhus..
..kuid kahtlus on hinges – on’s see piisavalt tõhus????
Jänese buugi-vuugi
Jänes hüppas kõigest väest
Peenras rivis porgandite väed
Tšillis, nillis, aru kadus käest
Parem porgand, kui tühjad käed
sirts särts, buugi vuugi,
jänes pani porksi tuuri
plirts, plärts, flipp flopp
jänkul ees oli kopp,
Bussijänes varjus kõigest väest
Polnud piletit, vaid tühjad käed
tuli kontrolör ja siht kadus käest
Tuhat-nelja tegid jalad, käed
sirts särts, buugi vuugi,
jänes tegi puhta vuugi
plirts, plärts, flipp flopp
jänkul ees oli kopp,
Elektrijänes siblib kõigest väest
särgil särab kuldne number üks
võimalusi, võite ei ta las .....
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Lihavõtte jänkupoju
Lihavõtte jänesed kord mune läksid peitma.
Valge lumekasuka - seljast pidid heitma.
Võtsid kaasa jänkupoju - väikse, üleannetu,
nalja tegi munadega, üldse polnud õnnetu...
Peitis munad kana alla.
Kukk siis kires:
"Oh, mis ime,
minu kanadel on muna kirev!"
Detsember
Jõulukuu käes, aga jõulud veel kaugel.
Taevas vaatab maad.
Lapsed vaatavad taevasse:
kas hakkab juba ükskord sadama?
Lund, ikka lund, mida siis veel!
Õu on täis päkapikkude pisikesi päkajälgi.
Keegi peale Muri ei näe neid,
sest lund, lund ju ei ole.
Muri ka ei näe,tema tunneb.
Oravad on hallid ja õnnetud,
jänesed on valged ja vihased –
kuhu see lumi siis jääb?
Kirikukellad juba köhatavad kõrisid kõlavaks,
tornid torkavad oma tipud pilvedesse:
kas lund on?
Kui ei olegi
jõulud tulevad ikka.
Jõulud metsas
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast t .....
Katkised poolused.
Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.
Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi
Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.
Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.
Mis on oraval ja jänesel vahet?
Kord jänesel oli sünnipäev,
ning kohal kõik jäneslas väed.
Aga orav üksinta kükitab laua taga,
ja kuulis "Orav ära seal maga!".
Orav siis võtis õlle ja läks
võrdlema, kes on paks.
Oli jänes paksem tast
ja kõhnem oli orav temast.
Ja kõrva pikkus oli suur.
Oraval villand sai,
ning hõikas " Goodbye!"
Oli vaesel jänesel nutt nüüd suur.
Aeg-ajalt suren mina, sured sina-
kas loeme päevi, tunde või aastaid.
Ei vaheta pesu kuigi mustad on linad,
oled verevähk ja mu verd sa saastad.
On antud aega, ei ole antud tahet,
iga liivatera liivast erinema ei vaevu.
Jooksta ajaga võita, kas on sel vahet?
On need jänesed, kes hüppavad kaevu.
Kes ajukosmoses, see uuesti sinna kipub-
teiste omas on põnevam end lahti võtta.
Riidest mõtlen. Kas näed mu valget lippu?
Ma sõdida ei taha ega astu sinuga sõtta.
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....