Sõnale eldes leiti 255 luuletust
Tribüüt Tänakule
Oma esimese auto kaotasin
kui sellega kraavi heitsin
kruusateel (peaaegu) kihutasin
metskitsi nähes pidurdasin;
7 tk vähemalt laiasid
lähedalt eest tormasid
loomad teed vaevalt vaatasid
kui raieplatsilt tulid;
nii tegin tribüüdi tänakule
kes ka autoga kraavis palju
sarnane ta oskusele
mida Hyundais juhtub palju;
katkestasin sõidu enda ralliga
kah "meister" selliselt alalt
aga võrreldes Otiga
ei vea ma Eesti rahvast alt
Rohkem pappi!
Kodutu võib omale ülikonna osta
kuna talle annetatakse ka rohkem
käib järgmine asi, mille üle kosta
suurema palga üle me siis tõuskem;
vaatan kontot ja hindasid
võiksin end nüüd nagu Rootsis tunda
kuis kõik numbrid tõusid
leidsin ka rahakana iseenda;
nagu räppar, ma sulli viskan
pärast järjekorda sadu eurosi
kassas pooserdada oskan
aga toitu enam palju ei nosi;
inflatsioon taas siin
koos oma ilu ja valuga
see pole kõige suurem piin
võrreldes õuekuumaga
Asendamatuid inimesi ei ole olemas
Asendamatuid inimesi, ei ole olemas
nii kergelt saab ka mind asetada varupingile
öeldes, et istu ja ole, sind hetkel ei ole vaja
ja kogu mu aastaga tehtud töö luhtub
ühe ainsa hetkega.
Osetetud kleit ja kingad jäävad ootama uut pidu,
mis tuleb alles aasta aja pärast.
Oi, kuidas me armastame reegleid,
aga miks me ei võiks neid mugavdada?
Teha vahel puhtinimlikkusest erandeid?
Aga ei, liiga raske - liiga keeruline.
Ma olen taas mitte keegi,
see, kes ma alati olen tahtnud olla ja olengi olnud,
seda kõige vaimsemas ja ilusamas mõttes,
ometi maises maailmas tehtud tà .....
õhtuseid pudemeid
kuu valgus toas
nii õrn nii habras
nii puhas
hetk sama verele meenus
ära küsi vaid oli see kunas
mind valdab tänu leebus
et see öös ei neeldund
*
eha kustumist
sirelite õitseajal
järve kohal vaadates
suu äkki öösse lausub
ikka veel armastan Sind
Su elu kohal
kord maadligi laskudes
hooga üles kord tõustes
tiirleb kaeveldes
ärevalt endiselt hing
jah ehmun sellest
Juunitanka
tee ääres leeder
üleni valgeis õites
rääk üksi sonnis
öös vaikust katki torgib
nii lihtne see õnn ongi
*
jah ehmun sellest
kui juunis heldes
aias variseb pojeng
tema järel peenral iiris
minema säeb end
kesk õitsmist pillavat
jääb äkki haigeks meel
kui jäänuks ilust ilma
tas kustuks õite leek
vastu varisenud õisi
hing lööks ära end
justkui ära läheks ilmast
kallis õde-vend
Õpsi lemmik
Jäin laua all onamisega vahele
õps pilgutas silma ja ütles:
"Võta aega peale tunde meile kahele"
ja pole aimu enne, mis ta mõtles;
päev läkski ruttu mööda
ning sisse mu kaunitar siis astus
neelasin alla ta sööda
kui jalad harki maha istus;
pole ei pesu jalas
ega rinnahoidjat ees
"oled olnud ulakas poiss", ta sõnas
sest uudishimust ma noor mees;
bioloogia on mu lemmiktund
õps end mu lauale pikali ajas
näen nagu und
kuidas mind ta nii vajas;
üles ja alla
maha ja taha
laseme oma tunded valla
noorema mehega see pole paha;
1 juuni pol .....
Päästmine
Vanuse kasvades
Sa väsid
Sa väsid osadest asjadest nii ära, millega tead, et oled juba tegelenud kaua, vahel isegi aastaid
ja tekib blokk - ei taha - sealt enam edasi ei lähe
Ja mõnel päeva ikka avastad ennast tegemas neid asju, mida poleks pidanud
Ma ei tulnud kedagi päästma,
Ma ei saa kedagi päästa,
kui mu enda tablettide igapäevane doos muutub juba liiga suureks,
mis omakorda ohustab teisi organeid
Oh noor elu
Ma kondan küll minevikuradadel, aga ma ei igatse midagi tagasi
Olid ajad, olid majad
Kunagi ma mõtlesin, et mul peab olema spirituaalne, vaimne mee .....
peenraid tehes
ära tee mulle palun
haiget
ma eal saada ei taha
õitsemisest kaineks
lakata joomast päikest
avamata puhkemata õisi
neidki mis kinni alles
kus varjul õis valge
neid hetki kallis
koos kevadega kingi
sama heldeks nagu
päiksest maa siis saab hingki
see rõõm riivab
tiivaga siueldes mind
sindki
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime
Mida ma siis nägin?
Suur vend on ka mänguasi
kellega koos olla ei väsi
me õues viskasime palli
ja mängisime võõrastega lolli;
toas playstationis ma võitsin
sest leveleid palju mängisin
ja tellisime pitsat
saime hamba alla head ja soolast;
siis õde astus sisse
silmad langenud pisarasse
ta küsib miks endaga räägin
ise meie venda ju sohval nägin;
siis õde meelde tuletas
et mu mõistus mind tüssas
meie veli 4 aastat surnud
olen iseendaga päev otsa tegelenud;
lein on teinud skisofreenikuks
Kalevile mõeldes lähen hulluks
keda ma siis nägin?
leinast segaduses mõtlesin;
.....
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
Tiibeti palveveskist mõeldes
seda hetke ära puutu kallis
ta niigi põleb tuhaks
tal seista lase me kohal
taeva all hallis las tuulena
ise ära kohab
me suus muutub palveks
pöörlevas veskis
läheb lendu siis
sooviga hing elus
veel temaga kohtuks
seda hetke ära puutu kallis
ta ise peab olema
lahkumiseks valmis
veelkord Elisabethi kohvipausile mõeldes
neid päevi palju oli
kus näis su tuppa
ainult tuleb elu
kogu inetus ja kurjus
hing katki
ka ise ilmas ringi käid
kui hull või lurjus
hetki loopisid
laiali kui prahti
vaid valust saaks lahti
siis kevadena mu
päevas äkki olid Sina
verre tagasi tuli õitsmisiha
silma pisar
unund õrnus sinitaeva
lõputu kõrgus
tsüklist „Poisiiga“
pilguga küsivad
Hitlerjugendis ja Stalini ajal
pioneeriks olnud lastest mõeldes
ema tee mulle pai
ka siis kui hall on pea
tean kao kuhugile
ilmast ai
vaata kas tekk püsib peal
mu akna alt jälle nad
mornilt mööda marsivad
varemetes põlvkonnad
hinged linnad saatused
pilguga küsivad
kuidas sina jäid ilma
nendest kaotustest
Kui tuled üle piiri ...
Ida - Euroopa saanud tähelepanu
läänega võrreldes erineb suhetes
kõik avaldavad kaosele halvakspanu
aga tegudes rohkem hääli, kui Brüsseli sõnades;
sest diktaatori mõtted vaevalt peatuvad
ta rohelised mehed on maiad
kes nagu kiskjad sisse tungivad
ukrainlannade kehad on nagu soojad saiad;
enne kihutas Karu üleolevalt
kes nüüd kaugemale enam ei sõida
tal on varustust piisavalt
aga sõda endiselt ei võida;
refr:
kui tuled üle piiri
siis välgutatakse kiiri
kui tuled üle piiri
satud hakklihamasinasse
ja su laip viiakse krematooriumisse
rohelised mehikes .....