Sõnale mets leiti 616 luuletust
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Noodid kevadpäeva ...
Nüüd kevadele valla taeva värav,
jääb päikesele luua, loodus särav.
Ta tuleb - hilju üle metsa , aasa ,
toob roheluse, lilled endas kaasa.
Sealt kõrgelt , hõbe - pilve piiril,
imeline alla kostab , rõõmutrall.
Üks vigurlennu parimaid piloote,
lõoke , kevadpäeva lõõrib noote.
Hansi!!!
Päikesega teele ...
Tuul väle väljal jookseb.
metsa - sasib , mühiseb.
Viib lehed kuivad puul,
murrab oksi , sügiskuul.
Linnud, lahkumas teele,
päikesega soojale veele.
Siin harv ta kuldne kiir,
üha nõrgem , valgusviir.
Sügis , suveaja talitseja,
tormi - rajude valitseja.
Raugemas , suvine ilu,
kurbus , hinges sul vilu.
Hansi!!!
Sügis metsas
Põdrakärbes mudib pead
Ma haistan seenelõhna
Autod metsaveerel reas
ma haistan seenelõhna
Ämber nuga kummikud
ma haistan seenelõhna
samblal puugid sunnikud
ma haistan seenelõhna
Noaga teen ma imesid
viis riisikat mul kõhna
ämber täitub pimesi
viis riisikat mul kõhna
kodus ootab nälgiv pere
viis riisikat mul kõhna
endalgi on kere hele
viis riisikat mul kõhna
Toiduriismeid täis on köök
nuustik peseb pannipõhja
kurgust all on pidusöök
nuustik peseb pannipõhja
põsed pruuniks värvind soust
nuustik peseb pannipõhja
nuustikut ka vajab lõust
kohe p .....
Sammalriim
On tööpäeva lõpp,
kuid kui öelda tõtt,
on see nii lõpmatu,
leban sofal õhtuni.
Rahustan närve,
näen erksaid värve.
Pilvel pehmel hõljun,
masenduse nii tõrjun.
Sinu biit nii mõnus,
ümberringi õdus.
Avastasin su meloodia,
kui Darwini teooria.
Mu kõrvadele kui loodud,
selle vaibist ma joobun.
Püüdsid kinni mu sa,
kui olin kukkumas.
Ei leia reaalseid sõnu,
seletamaks seda mõnu.
Kuulates ja mõistes,
aru saades kõigest.
Sulle tänud saadan,
saadan kiituse kaasa.
Väärt loomet jagad,
mida hing vajab.
Sügise orjad
Pihlakad täis erkoranže vilju
hävitavad minu vabaduse.
Sügis jõuab kätte tasahilju
ära viib mu suvearmastuse.
Kolletuvad kase kaunid lehed,
küpseks saavad viljad - see on hea,
aga kuldpruun päevitus, mu ehe
minust jälle lahti laskma peab.
Metsad ruumiliseks saavad jälle,
taevad saavad halliseguseks
linnuparve hüüd on vastik enne -
muutume me jälle orjadeks.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/