Sõnale millestki leiti 37 luuletust
millestki muust
Natüürmort köögi seinal
Õhtu valgus sibulatel,
köögis, seinal.
Sadu aastaid nii on olnud.
Ei lõppu, ei algust
tekkinud rahul,
ämblikuvõrgul,
päiksekiirtel õhus tolmul.
*
me oleme tapnud
ojasid jõgesid järvi
mõrvanud meresid
ookeanide surmaga
lakkame ka ise olemast
muutume elutuks kiviseks
Marsiks
mille kohal miljardeid aastaid
üksnes päikese tõus ja loojang
kõrbete liivatormid
Raske elu tänaval
Ma kõnnin ja ma ohkan,
ma varsti juba Kanadas,
sest isegi tänaval,
ei leida mulle kohta.
Varsti juba õhtu,
pean leidma midagi kõhtu,
ennem kui midagi juhtub,
kui satun hädaohtu
või mind ees ootab kohtu.
Jah, mul on vaja rohtu.
Aga hoolimata sellestki
ma ei sõltu kellestki,
ma ei hooli mitte millestki,
kuid elan selle poolestki.
See ikka luksus, kui soe vesi majas
Kellel on boiler olemas
nii köögis ja pesuruumis
tähtis verstapost teemas
kui talv on valmis;
ma ei kujutaks ette
kuskohas sooja saada
mõnikord kastan end vette
sest vaja end puhastada;
või siis lükkan kraani lahti
ja pean nõusid pesema
kasutan selles temp. tihti
muidu pean halisema;
et mul kätel nahk katki
ja kopsud haiged jahedusest
need ei teki mittemillestki
vaid, kui puudu talvel soojusest;
saab küll ahju kütta
kuid elada veeta on risk
seda kaevust saab ka võtta
aga keetmine on ajaraisk;
iga kord, kui hoobi keerad
ja kõrget kraadi voolab
pole v .....
Brutaalselt aus
brutaalselt aus
paljudele ei meeldi
et kui oled otsekohene
ja ütled otsekohe !
aga milleks keerutada
luua kujutlemi
ja visualiseerida millestki,
mida pole?
või hoopiski valeväidete ja juttude peale
ennast kringliks vihastada?
oota veel, jõulud on alles teel
ja siis sa vaatad seda inimmassi,
kes kõik elavad pesas,
oma süsteemis, täidavad rolli,
ennast sealt eraldamata
nad arvavadki, et see ongi nende r o l l
aga puhka korraks ja mõtle, et
elu on mäng
sinu roll on mäng
sa mängid seda rolli, sest rollid jaotati nii
või tahtsid võtta selle rolli
kuidas s .....
Mõtlen
mõtlen, mida teha inimestega,
kes rüüstavad teise hinge
kes manipuleerivad
ja ässitavad halvale teele minema,
punuvad skeeme
ning enam ei usu headusesse
ma mõtlen
meenub Stallone'i "Samaritan" *,
mida kerisin edasi ja tagasi,
et mõista sisu
justkui nagu kassettmaki peal
ma lihtsalt enam ei jaksa vaielda
see ei ole minu elu
vaidlemine ja mingite draamade üles tootmine
millestki, millest toituvad väiksed ussikesed,
kes elavad inimese soolestikus
sest soolestik on teadupärast teine aju
jätke mind rahule
kõige kõrgem valuuta on hingerahu
aamen
.....
aeg unub sootuks
paisub täheni hetk
kui taeva alune
puhtevalguses hakkab
jooma valguse kuldset mett
sellest oksal suureks saab leht
sinagi päikesest joobud
helerohelisest kevadest
hing millestki enam
nüüd ei loobu
olemas et aeg tal unub sootuks
kui õitseb lill lehtib mets
Sa olemises alles oleks
Sind kõikjalt taeva alt
igatsus otsima hakkas
see ööselgi ei lakka
muud endale ei enam soovi
Sa alles oleks ilmas
nagu valgus hommikul
mis päeva tuleb
tõuseb üles öö kui
tema järel ukse suleb
Sa olemises alles oleks
nagu mais lehtiv mets
päikse käes küntud põld
pilvi peegeldav järv
lõhki läinud pungades
teeäärne leeder
õites kuldkollane paju
vihma sajus
hing kuulab
kuidas sellest kergelt
sisse ja välja hingan
millestki pole elus
jäänud päriselt ilma
mis siis et vahel
kurvad on mu silmad
Suvises Norras
selline loojang
et põlvili laskud
palud õhtult endale õnnistust
enam millestki pole kahju
kui ilu nõnda hinge joodab
Su tulemist ootab
pärast põlvitust
ülal miilavad pilvesöed
ilmaruum justkui köeb
ja elu on uuesti
vanemaks õeks
hing päeva tagasi võet
*
eal sõna suuda edasi anda
vee voolamist jões
rünkpilvede varju
liikumist mäel
vaevapajude õitsemisiha
igilume läheduses
*
öös mõnes
põletab sind äkki suudlus
unund õnnevalu
kui aknal mustendavad ruudud
kõiksus laupa puutub
hing mälu raskust talub
kord süttind kiivus
kire tuli
poleg .....
Must Praost
Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;
ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;
täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;
Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;
nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;
tee .....
Õnnetunne
Õnnetunne on vaid minust sõltuv,
antud olekut ei ole vaja panna lukku
Miks panna tingimused sellele,
miks panna enda õnn sõltuma teisest?
Miks peab kannatus olema tee õnneni?
Minu õnn on koheselt siin,
ei sõltu millestki teisest,
vaid minu enda õnnetundest
Minu enda tahtest, ei kellestki ega millestki teisest
Sa saad alati seda, mida vajad
Ma armastan oma ema,
mul ei olnud kunagi millestki puudus,
välja arvatud paar pühapäeva,
kui hea meelega oleksin eelistanud süüa midagi muud,
kui ta pakkus
täiskasvanuna tean, et on see, mis on olemas
vahel ei saa kõike,
aga kõike, mida sa vajad, on alati sinuga
rääkimine
peaks nagu kogu aeg
millestki rääkima
või järsku enam ei peaks
õieti ei tahakski seda teha
kuidas näeks olemine välja
ilma sõnadeta
üksnes rohu kasvamine
puude lehtimine pilvede
liikumine taeva lael
lillede õitsemine aias peenral
liblikate laskumine õiele
õietolmu ja nektari järele
kuidas suudaksime me koos
hoida siis aega siduda inimest
kokku eluga
aidata tal olla päevas kinni
äkki ei peakski su käsi
olema kogu aeg ümber
elu kaela
kes teab kuidas peaks
hennapõõsad on hakanud
õitsema meel astuma
nende okste alla
vestlustest vanaisaga
Pärast J.Kaplinksi loengut
tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi
seegi on olemise võimalus
nagu seegi
me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab
vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud
*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani
*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel
.....
Olen see, kelleks loon ennast olevat.
Arenda ennast, areneb ka maailm.
Ava ennast, avaneb ka maailm.
Usu endasse, usutakse ka sinusse.
Arvatakse, et ma olen kõva sõnavõtja ja lobiseja,
tegelikult mulle meeldib hoopis kuulata.
Ma kuulaks hea meelega ja olen kuulanudki palju
Jordan Petersoni kõnelusi elust ja olust.
Ma ei karda oponente, ma ei karda vaidlusi,
ma ei ole kakleja, ma võin olla väitleja,
aga iga hea väitlus,
peab olema põhjendatud.
Ma kindlasti ei tule ära võtma kellegi mehelikkust,
seda pean aeg-ajalt meelde tuletama,
selles kehas ma olen naine ja selleks ma ka jään,
mul ei ole minge .....
Tühjad sõnad
Tuhk ja lubadused jagavad võlakirja
muutuste tuultes sõnad puhutakse minema
ja valed teevad südametele kurja
sest kõik on vastupidi mis peaks olema;
ometigi on hääled ja silmad kaunid
kui hundijuttu puhutakse
või on meie lugudel omad ersioonid
kui näiteks läbi kurja head loodetakse;
kas kunagi sulle ei tundu
et isegi lähedased noa selga lööksid?
usaldus kõik kaob eikuhugile õhku
äkki liiga hilja selles veendusid;
pea valutab ja tõde närvid mustab
me leiame end piiratuna
selles mida veel iga inimene kostab
kaunis elu sai alla maetuna;
oh neid lubadusi ja .....
Haiglane ärakasutamine
Soome hullumaja kus vägistatakse eesti tüdrukuid,
inimene kes sinna abi saama on tulnud,
pole isegi süüdimatu ega tembeldatud hulluks
kuigi ei aita poliisi ei aita doktorid, kõrval palatis pedofiil,
uksed lukust lahti- kaameraid on- aga ei tööta,
vana õudne ja kole, toppis sõrmi ja kes teab mida..
nii, et tekkis lööve ja põie põletik, mandunud rõvedik,
räämas sassis onu, öösel tüdrukutele kaissu pugeda
ei kohku, sest tüdrukutele antud tugevaimat unerohtu,
valvearstidel pohhui, palusin hirmunud neiu palateid vahetada,
arst teeskles nagu tüdrukud oleks otsustanu .....