Sõnale rahn leiti 28 luuletust
Miks, KALEV?
Kes ei mäleta Eesti rahnu sümbolit
nagu rohelist tõmmist kusagil valgel
tõmbaks nüüd vinna oma püstolit
ja kortsud vastikusest tõuseb palgel;
sest KALEV mind uuesti kurjustas
olid kommipaberid nõmedad
siis uue "kunstiga" paberid "kaunistas"
oranžid ja abstraktsed pildid nad;
kae näiteks Annekest
ta nagu beež taust sinisega
see "kleit" ja blondi parukast
värvitud kui kõvera pintslitõmbega;
huuled on kui tumepunane ovaal
pole silmi ja ei nina
lihtsalt väga kole maal
suurest pettumisest räägin mina;
misasja need svenssonid
küll mõtlesid kujundada?
ka .....
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.
Süda
Südame kägardunud haavatud südamikuks
tahaksin kirjutada enda flegmaatilised read
Mu süda on õrn ja kohmetunud
arglik nagu mu ema ja isa silmavaade, pilguheide üksteisele
Nad on põimunud, aga avatud
nad ammu enam ei vaata samas suunas,
nad on eraldunud
Mina nende alge peaks olema nende liitjaks
aga liigraske on see koorem mulle
et liigutada rändrahnu,
mis puudutab taevakarva vett
Ma olen hinganud oma isa astmaatilist õhku
kus mul jääb hing kinni,
sest ma ei saa hapnikku, et olla selles kurbuses
et matta selles kurbuses oma lähedasi,
korduvalt ja korduvalt loobuda,
.....
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Vintsutatud maa
Vintsutatud maal
Sitkeks oleme saand
Nagu tammepuud
Nii tugevad ja sitked
Juurtpidi mullases maas
Me tugevad kui kivised rahnud
Ükski tuul ei muuda meelt
Sinimeri,mis lainetel tuksub
Kõik see,on meiega veel!
Ei hingest saa kaotada usku,
kui laiali on pillutud ilm
Me hoiame ikka kokku
Hoiame seda,mis on!
Enam ei kokku-,ei lahku
Aeg rööpast meid välja ei vii!
Hr. Pringles
Ohh, Hr Pringles
mis sinuga küll on tehtud...
uue pildina firma esitles
sind on kui iluopiga ära solgitud;
mäletan, kui nägid välja nagu inimene
oma vanas logos
nüüd oled kujult groteskne
nagu graffiti Chicagos;
valgest näost saanud ketas
ja need vuntsid nagu kõrbenud adru
kes sulle need "kulmud" joonistas?
sinust on voolitud abstraktse pudru;
nagu seda rohelist "rändrahnu"
mis meenutab tõmmist
on tunda krõpsutopist halbu lõhnu
sest on tehtud saia sitast
Rähn
Rühnil oma ateljee
avatud on iga päev.
Peas tal müts on punane
kaelas mõõdulindike
Kangad erivärvilised
tikandiks on udusuled,
nokaga ta lõikeid pusib,
meistrimees on oi,kui usin.
Varba otsas niidike
siidiussi kingike.
Ei või kangas käriseda
nagu harakate saba.
Rähnil harakas on meeles,
kädistab ta igas keeles.
Kelkis oma kullaga,
valgest rüüst vaid unistas
Rähnil oma ateljee,
kullast kallim on tal see.
Kangad erivärvilised,
tikandiks on omad suled.
Voodiämblikud
Klassiõde loo sosistas
et ta midagi öösel avastas
oli tundnud, et miski jookseb
nii ta voodis istukile tõuseb;
kodus paljalt ta magab
nahka mingid karvad kõditab
pani tule põlema ja nägi
jalgade vahel oli lülijalgne vägi;
need on voodiämblikud
olgem edaspidi ettevaatlikud!
oma võrguga nad su peal asetsevad
ronivad keha aukudesse ja pesa teevad;
tal olid juba käed seotud
ja 1 ämblik selga ronis
hammustus valust väänab
see jutt arahnofoobikut painab;
veeretas end voodist maha
järgmine hammustas talle taha
oma näppe kehasse toksis
eest ja tagant ämbl .....
Mulgi vägilane Koort
Setudel jumalaks Peko
Ja inglastel Robin Hood
Kuid mulkel hoopis vägemad lood
Kes võitleb siis kui kurjus maal
Kes õigust teeb kui võltsib kaal
Kes käendab talule kui laenu vaja
Kes ehitab sotsiaalmaja
Kes kannab Mulgimaa eest hoolt
See on vägilane - me oma Koort
Ehkki mitte ealeski Koorti nähtud pole
Räägib rahvas ikkagi jõudu tal mis kole
Kui ta korra piiksatab on setudega jokk
Ja tervel Võrumaal töllakil on mokk
Kui ta päeval magades veidikene norskab
Koorti vaikne unekaja Linnuteele kostab
Kui ta õues ringutab, Lätimaale näha
Valmiera linnapea käib upakile .....
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
Andres Arrak
Muidugi legaliseerime prostitutsiooni,
Märgistame kaubamaja uksele litsivaba tsooni.
Korduvalt rõhutades vanimale ametile,
Eesti esi-litsil kutse meeri punasele sametile.
Soomlasi oleks kindlalt pikk list rahul,
Laske rahus trenni teha kristjan Rahnul.
Talendid koju – kus on Roman Valdma,
Ehk on maestro nõus näpunäiteid andma.
Mitu kärbest korraga, tööpuuduse saab korda,
Sotsiaalministeeriumi mitu uut osakonda.
Kuidas muidu sutenööri taltsuda hea va metsalist,
Hoopis uue tähenduse saab siis „peaspetsialist“
Inkasso selga kui tuludeklarit täita ei oska,
Teeme sut .....
laps-e-põlv
Ees selgesti terendab eilne
kogu ümbrus nii lähedal, nii maine
ka meel muredest veel kaine
veri tukslemas sees nii helge
ent süda täis on sinililli
aasal päiksest ma kissitan silmi
kivirahn keset õud nii tuttav
truult valvab mu kodu tammepuu
ikka samuti taevas tõuseb troonile kuu
rand kuldne nii avar ja hiilgav
kiik, mis minusse toob õhku
niisamuti värkselt lõhnab õhtu
kodu - vajund aeglaselt uttu
nüüd pihlapuu ei tuttavalt lõõma
ning tammepuus leian olevat võõra
Kodumaa muld
Seal kus on valguse hari,
Seal kus on südamekuld,
Olla seal alati parim,
Kus on kodumaa muld.
Seal mu hing on alati,
Kus esiisade hüüd,
Veri mis maa eest valati,
Minu sees voolab nüüd.
Lõpuni käima pean tee,
Mõõga maasse surudes siis
Ja järgi kes tuleb veel,
Ta edasi jällegi viib.
Põlvest põlve läheme nii
Ja südamed täis on tuld,
Alati parem on siin,
Kus on kodumaa muld.
Tauno Rahnu