Sõnale vaimud leiti 21 luuletust
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Ükskord olin
Ükskord olid mul hirvesilmad
ja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume, .....
Vana- aasta kolib ära
Vana- aasta kolib ära
mitme maa ja mere taha,
jätab maha head ja rõõmud,
kaasa võtab pahad vaimud.
Uus- aasta tuleb pea
sirge seljaga ja hea,
rahus ja kindla meelega,
uue alguse ja rõõmuga.
Šampanja las voolata ojana!
Uut algust võtan vastu rõõmuga!
Morbiidne kutse
Noorus on meie ilu ja lolluse aeg
tead, millega riskid, mida maha magad
jõuab kätte ka sinu üleminekuaeg
kus igavest rahu vajad;
nii uus põlvkond saab ka oma vitsad
kunagi millest nad sinult õppinud pole
võtted, teadused ja müüdid vanad
mõni neist alati eriti kole;
haarab noormees raamatukogust
musta raamatu loitsust ja taagi
selle entsüklopeediaga saab murda seadust
ja võib kõike oodata kaagist;
võtad oma sõbrad kaasa kalmistule
kaasas viina, suitsu, savi ja värve
tehakse trikke rahututele vaimudele
ja et rikkuda hauarahu närve;
nekromaania ere valgus
.....
Naabritädi on nõid 2
Just siis, kui oli meil olla hea
kuulsime taevas kurja naeru
kes see krõhva naerab, ei tea
kõrvad asukohta ei orienteeru;
puudel põlevad graveeritud ruunid
ja leek muutis värvi
need on elu hirmsaimad tunnid
mis juhtus, ajas püsti närvi;
zombid koduajas tõusid
peost sai veresaun
ebasurnud välgutasid lõugasid
vanamuti tuppa jooksen ja istun;
nõia majas on püha sõna
et rahutud vaimud lunastada
raamatuga vaja teha mõna
kurjust peab saama alistada;
Retsept Tžumaal
Kaua kirjutanud, ajusid liigutanud, piilund kuhu kiindus valu, kus virkus lasub, laulmas oma laulu, mis taeva poolt mu soontesse voolama pandud, kaob raskus, lapsepõlv on naasnud, tugev tukse rütmi kaldub, kus iga sõna nii haakuv, see mu saatus, edendada jaksu, teha teed kui Ta kõrgemalt laskub, need ideed on andnud austust, meel mis selgineb igakord kui mõistan apaatsust, positsioonilt taandund, troonilt mis pähe soonib, kuulsin vaid valskust, vaid muusika millese ma armund, tähelepanu, väledalt kaduv, lähedal asub, vähemalt astun, tähendan kasvu, alla pole andnud, ei iial, isegi .....
— M KKuu varjus
Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte ol .....
Kirve Irve
Pole mingi mõrvar,käsi käes kõigi kõrval,kuigi mõnele ei kõlba, kui mus lõõmab,
võiksid saada sõbra, kui ei mõõdaks,leiad minust vaid tõpra, kui üle sust sõidan,
sest lahendan kiirelt, rakendan ja selles mihkel,sõna võttu kuningannale ei ma luba,
selle mõrvarina ennist surma, öös on küllus,ja mu voodi alune on puhas,
varjud ja vaimud,ei keegi karjund, maksku mis maksku,
teisse nad pannud, sa parem armu,enne kui näed rammu,
mis tasasel sammul, käib kadekopsidel kannul,
pea vangub, oeh, loen välja kui soe,kuu sära toel, muu ei loe,
tähtedesse poen,ja planeete .....
Tume
Kõige Kurja juur;ja nad ei kuula;
aga ma ei suuda ennast muuta; annan talle miski puhta;
et mitte keerata seda tundmust luhta;
keeruline; kui teen neid riime; silme ees teeb trikke;
kui peetrus ise; laseb mu väravatest sisse;
aga viimne tuleb ikka iseenesest; vestetes; kus enesekesksed need;
kõik need mõtted mis lenneldes;
sillutavad teed; et petta seda mis eksleb
mõõtmatutes mõõdetes; sõlmin pakti; andsin talle takti;
lasin need loomad lahti; enne kui mõistsin oma andi;
samas vanas mallis; millele miski pole kallis;
ühes mõttes; ühes mõtetus mõõtmes;
mõistes kuida .....
jutt segasest ööst
üks öö oli ilus teine kole teine ilus ja nii kordus aga üks välja arvatud öö tuli inimene kes kündis ja kündis aga ta kukkus üks hetk pikali ja kadus siis ärkasid kõik üles ja mõtlesid mis toimub tuli välja et oli vaim linnas liikunud ja terve eesti oli imestunud terve aga üks oli julge läks välja ja ütles kõvasti tule ma ei karda näita end! ja ilmus vaim ta põõras pead ja ehmus tuli välja et ta kardab jooksis jooksis ja ta jõudis koju pukes tekki alla ja lõdises hirmust ja vaim tahtis head aga kõik kartsid eks ta siis läks aga üks lapse oli selline kellele .....
— greete-ly tislerSu sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Jagatud rõõm
Armastus rõõm on
jagatud teest...
See tee viib kord lahku,
kord kokku -
äärtes õitsevad ohakad,
orhideed,
kasvab maltsasid,
lopsakat rohtu.
Sellel teel kinni hoida võib
kaaslase käest
või tormata pimedalt
mööda,
põgeneda võib kellegi eest
kõigest väest
või teisi sammujaid
aidata mööda.
Armastus rõõm on
jagatud teest..
Sellel teel käivad
nägijad-uskjad,
käivad valgetes rõivastes vaimud
ja need,
kelle katted
hall-segused, mustjad.
Ja rõõmu kui sellist
on alati küll
neil, kel kallima palit on üll!
Seda rõõmu ei ole veel
iialgi vähe
.....
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.
Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.
Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.
Heliriin Puistamaa