Sõnale lehm leiti 32 luuletust
Karjakoppel
Karja,karja
Maasu, Musti!
Aeg on tõusta
Lemmi, Täpi!
Karjakoplis rohi värske
pilvi paitab ere päike
Kopli poole kari sammub
koplis ootab rohi rammus
Karjamuri muudkui klähvib
soe on hommik
äikest sähvib
Päev on veerend õhtusse
lehmakari heina mäletseb
Lauta,lauta
Maasu, Musti!
Lemmi, Täpi
aeg nüüd alustada lüpsi!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lehmal nisa raske on!
Lüpsitädi Maalike
appi tõttab lehmale
Sirr,sorr, sirr, sorr
Soe piim nii maitsev on!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lüpsik laulab elust
rõõmudest ja valust
Tuhing
Päike sabistab nüüd igas pikas puus
endal sada rõõmsat linnuvilet suus.
All, kus korra raske lumirahe tammus,
Sipelgas nüüd kõnnib, seljas vastne vammus
Tüves surisedes tuksub värske mahl,
Pilvelt merre kukub valkjas juuksekahl
Nurmeküürul väike tüdruk hoiab sigu,
Lehekuurmel traavib teoga võidu tigu
Noore lehma nisast nõrgub rammus piim
Pool on minus tulek, pool on äraviim
Pool on inimest ja pool on vilgast looma
Lehm läks lakka rehele
ja kana läks kassile mehele,
härg ajas nurgas torupilli
vasikas tantsis varbad villi.
Lehm ajas selga uue kleidi
mära mokki värvis veidi,
kalkun rüüpas kanget viina
kukk jõi kruusist hapupiima.
Peni pennil parti paitas
sälg aga siga sauna aitas,
peremees jagas leivakontsu
terve tall lõi tulist tantsu.
Taevas naeris vintis kuu
kui kits tõi koju kuusepuu,
lammas laulis mää ja mää
küll see jõuluaeg on hää.
Mõtisklus
Kui saaksin ennast poolitada
nii meheks kui ka naiseks...
pisar langeb paberile
kui loen uuringuid,
et väga suur protsent naisi elu jooksul
ei kogegi armastust
või hoolivat, toetavat partnerlussuhet
metafüüsiliselt rahustav ratsionaliseerida:
sarnane tõmbab sarnast,
järelikult pole neil seda ka endas
Thomas Moore'i "Utoopia" * polegi nii utoopiline
kui mehed tavaliselt on kursis Platoni* pallikeste
poolitamise ideeega
justkui otsiks yin
oma yangi ja vastupidi
ja nad leiavadki
täpselt sellel ajahetkel
yin või yangi,
oleneb, millega oled nõus
kellele vastupanu e .....
Ma sõin kärbseseeni
Peeglist põrnitses pinksalt mind kärbes,
uskumatuna tundub, mis kärbsele järgnes.
Liblika tiibadega elevandi poeg,
kõõrdsilmne ahv, kes raamatut loeb,
sõrgadel lonkiv sarviline siga,
arvutav kass, kelle tehtes on viga,
roomikutel kits, kes on kosmosesse teel,
võõramaine jänes, kellel masenduses meel,
tuhat punast põtra, kellel silmad seotud kinni,
üksik valge hobu kannab kuldseid tantsukingi,
porgand paljas part keset pärnu supelranda,
aluspükstes lõvi laseb lehmal ennast kanda.
Tundub, et mu söögis olid kärbseseened sees
segaduses seisin selle võlupeegli ees. .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
isa lapsepõlvest
meel poisieast kaasa võttis
ei mitte selle hambad igal
õhtul oleksid pestud
korpas jalad teki alt väljas
enne öörahu kraani
kasvataja valvsa
pilgu alt läbi oli käinud
öökapis riiul voodi kõrval
korras sokid nõelutud
voodil tekk hommikuti
peoga sirgeks silutud
vaid see sai su lapsepõlve aardeiks
kui aias potsatas rohtu udus klaare
läbi kõrvetava kaste
lehmade järel läksid palja jalu
päikese tõustes karjamaale
suure poisina istusid veel
vahel mõne kasvataja süles
tõusta ei tahtnud sealt üles
Pasapeetri äpardused
Töökuktuur meil kõrgel tasemel
vali millist tahad
kits magab lehma asemel
rahakad koidikud ja ehad;
kõndida täna mööda tehast
sibi vaev mürki nokkida
tööriistad nagu tehtud vahast
ei saa sitta rookida;
misiganes ka torudest ei tuleks
reovesi lõputult jookseb
vaja, et keegi ava sulgeks
sest juba rotilaipasi lainetega lookleb;
leian tühja kandossi
tüki vist šokolaadi võtan
ajan kaks eri asja sassi
aga pruuni endiselt suhu pistan;
mul sitta saapa peal
maha nühin ja ringi vaatan
mul on paska toolil seal
kus oma korda koristada ootan;
et mitte uppuda, u .....
Aju kärssamas tuules....
ülekuumenenud prahist, mis tuksub mu soontes
kellele ja milleks
lendurile vaja akadeemiaid
aga mulle
kus peaksin mina savasanas asetama
oma pea
keerulised mõttemängud ei aita
ka roosidest täidetud alleel
miski pole nagu endine
samas minevikku kaasa viia pildialbumites
Tallinn-Tartu bussides
liiga keeruliseks läheb see hekseldamine
karma ja hatha jooga vahel
õige yogi teab
pidin elama Andaluusias ja Dubais
aga ei, elu viis mind isaga seotud radadele
otsima oma juurestiku, oma mulla alust võrestikku
et aru saada, kas see paju
on piisavalt paindlik, et painutada ennas .....
Iizi i
nad on alati seal
kus neid ei ole vaja
ei ole kunagi seal
kui neid on vaja
röhitsevad
ja mäluvad
nagu sinised
lehmad
rohelisel väljal
saamatud
ja otsivad endale jõukohaseid
ei saa hakkama
kui tekkib tõeline ramm
jooksevad eemale
ei suuda teha
seda mida peavad
mökud
Tammetõrud
Tammetõrud on nii mõrud,
parem hakkan voolima,
tõrudest loomi vorpima,
muist jätan notsudele ka.
Tikukarbi võtan ette,
väävlitest kõik puhastan,
sest tammetõrudest, kui meisterdama hakkan,
ma tuletikke kasutan.
Tikkudest teen kopliaia laia,
tammetõrudest teen lehmakarja.
Kastanitest puudu tuleb veel,
neid toon juurde kastani alleelt.
Nüüd mul naasklit läheb vaja,
naaskliga hea auke teha,
et augus püsti püsiks tikk,
tikk ei tohi olla liialt pikk.
Kätte on jõudnud videvik,
tõrudest loomade rivi õige pikk.
Sarvedeks ja sabadeks on neil tikk.
Mina ise .....
ehk kõnetab kedagi
rajuna käib läbi aja
kodumaatus
öösse karjun
see ei ole minu saatus
kinni kaelast võta
põld mets
järv heinamaa
kareda keelega lehm
lumelagu tulvavesi
õiteaeg maad mis ehib
elult kingiks saadud
emakeel muugi veel
kõik ära talu
vaid mitte kodumaatust
suu öösse karju karju
see ei ole minu saatus
koduks saada
võõrast maad ja laotust
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
midagi rõõmsamat, kevad maal
supp pliidil podiseb
aur lokkidena tõuseb potist
lendab köögiaknast õue
kus lapsed on ja mai
kass hiilib aiaäärses kulus
koera haugatusest
kohkub lammas
kaevu ääres vaatab lapsi
suurte silmadega ruske lehm
veel tilli sibulat ja peterselli
siis hõigata võib ukselt
nüüd ruttu lõunale
See reede ...
Isegi hommik minuga julm
sest astusin vasaku jalaga maha
see reede kortsutab kulm
kõigil, kel päev oli paha;
tööl hoidsin kinni paarimehe käest
vee peal oksi koristada
lubasin tõmmata tervest väest
kui saanud ta juba kalastada;
siis läksin nurga taha pilve tõmbama
teised rassisid minuta edasi
hakkasin koogiga matsutama
aga lehma sitt oli see pruun asi;
sugulase kodus kostis kära ja müra
vanemad naist mehele ei lase
hiina restoranis sõi toorest härja türa
ja nüüd ta sellest rase;
töölt koju sõitsin
Repinskile otsa masin kihutab
nii aknast vaatasin
.....
Laudaelu
Kana kaagutama hakkas,
kikas sulgi saputas,
munast väike tibukene
koorumist alustas.
Väike uteke on tasa,
üksi oma pesa peal,
mää,mää õrnalt kostus,
uteema juba seal.
Kaksteist väikest roosat notsut,
oma ema külje all,
lutsitades tissist piima,
vaikne röhin kuuldaval.
Lauda teises otsas aga,
lehmaema vissidega,
heina mälub krõmpsutades,
ninast sooja õhku laseb,
mälub,seedib heinakest,
udarasse kogub piimakest.
Seitse väikest kassipoega,
ninad väljas põhu seest,
ootamas on lüpsiaega,
mil saaks vurrud piimaseks.
Taevas pà .....