Sõnale oma leiti 3630 luuletust
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022
oma riik
Kuulasin täna Vennaskonda
ja mõtlesin tagasi ajale
mil rohi oli rohelisem -
stress polnud veel kallal
ja närvid polnud perses.
Rahvas oli vabanemas
pärisorjusest mille
eest võitlesid -
mässumeelsed kelle
häält üritas summutada
VALITSUS.
Kõik toimuks nüüd
nagu tagurpidi
meil nüüd ju oma
VABARIIK -
milles rahvast hoitakse
endiselt pärisorjuses
aga võõrastele kingitakse
KÕIK.
RAHVA HÄÄL!
RAHVA HÄÄL!
Kuulasin täna Vennaskonda
ja mõtlesin mis kord oli
ENSV riik -
sellest saanud on nüüd
läänestunud mitte
OMA RIIK!
Oma tunnete keerises
Oma tunnete keerises ma kuulen,
kuidas üks hääl
hüüab mu poole.
Kas püüab ta mind hoiatada
või lihtsalt kaitsta
seda ma ei tea.
Ma tunnen sind oma lähedal,
kuid vaid ühe hetkega
jääd sa nii kaugeks.
Soovin, et tõuseks tuhast
see, mis meile sai osaks.
Sinu nägu ja silmi
ma enda ees näen
kui silmad sulgen.
Jaga oma maailma
Näita mulle uut maailma
Seda mis asub su südames
Sest üle köige tahan sinna
Sest eksisteerin teeseldes
Köik valikud vöivad viltu minna
Kuid jääb see mis elab sinu sees
Tahan vaid tunda su huulte pinda
See see valik on sinu ees
Lihtsalt tahan kuuluda sinna
See maailm sinu südames
Palun anna mulle vöimalus
Luban et kasutan seda targalt
Sest ilma sinuta on maailm nii vöimatu
Ja sind kaotada ma kardan
Me leiame koos armastuse
See maailm kus puuduvad vöimatused
See koht, me kahekesi selle asukad need
See koht eksisteerib vaid sinu sees
Otse sinu südames
Hoian endale oma
Hoian endale oma tunded,
Et teid oma jamast säästa
Sest loen absoluutselt igalt huulelt
Et miskit ei saa enam päästa.
Elu vöimust vöimatusse vöida
Lihtsalt löpputusse igavuses söida
Kas on sul üldse mis sind nüüdseks veel köidab?
Kas elu möte on veel alles?
Kas midagi on sulle veel kallis?
Sest minu pärast vöiks pöleda köik mis siin salves!
Kahetsedes kahetsusi
Toites ainult neid masendusi
Otsides neid asendusi
Mis asendaks sind... Sest sa oled ikka veel mu peas!
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Muuda oma elu paremaks
Sa räägid ainult halvast,
mitte heast, vaid pahast,
sa tahad minema siit kohast,
eemale oma vihast.
Sul on kogu aeg depressioon,
kuid mis on sinu missioon,
sinu maailma visioon,
kas ainult kurb emotsioon,
või on midagi enamat.
Kas on üldse midagi kenamat,
sellepärast ütlen sulle,
et ela elu elavat,
ära üldse kuula teisi,
tee nii nagu sulle meeldib,
küll maailm selle ära seedib,
peaasi, et ise naudid.
Oma tütre kõrval
Oma tütre kõrval
kasvad suureks.
Oma poja pärast
õpid paiks.
Naine oled alles
mehe juures -
ah ära oota, kuni
ta su naiks!
Oma isalt mõõdud
võta vara.
Oma emast hiljem
saad sa aru...
Hooli, kuni hoolida
on antud,
sest elu - see ei anna
ajavaru!
/Mari Uri/
Oma rajal..
Kõnnid ajast aega
aina edasi..
miks vaevad end lõputult muredega,
istu maha ja vaikselt need seljata.
Sest iga päev on uus
ja tehtud tagasi võtta
ei saagi kunagi ju.
Miks soovid Sa olla keegi,
kes Sa sisimas pole,
Miks tahad Sa olla parim,
kuid tead, et keegi meist täiuslik pole?
Kõnni vaikselt oma rajal,
nii Sa näed peagi,
et oled see, keda maailm vajab!
C.S.
Oma mõtetes !
See maailm silmale nii võõras näib
kõik helid ja hääled- nagu noad teravalt mu kõrvust läbi käib.
Iga keharakk end justkui halvatuna tunneb,
tahaks pääseda sellest valusast tundest.
Mõistus mängib trikke,
pannes uskuma asju,mis ei eksisteeri.
Veelgi rohkem tegema tegusi,
millest keegi ei hooli.
See unelm,millest unistanud
igakorraga ainult unenäoks ilusaks jääb.
Nii panengi pea padjale
ja igavesse unne jään.
Uus lehekülg oma elus
Vaatab poiss aknast välja,
mingit erilist vaadet ei ole.
Poiss on kurb ja õnnetu,
sest ta elu läheb allamäge.
Ta pole kunagi naernud südamest,
ta pole kunagi olnud õnnelik.
Tal pole kunagi olnud naist,
kes teda tõeliselt armastaks, hoiaks ja hellitaks.
Poiss vajub mõttesse...
ta vaatab tagasi minevikku,
kuid ta ei saa ikka veel aru,
mis tegi ta valesti.
Nüüdsest hakkab ta unistama
ja tegema suuri plaane.
Ta südamest soovib Armastust,
Armastust suure algustähega.
02.05.2009
Мой клад
Наткнувшись раз на клад,
Смогла обрести покой я,
И радости хлынул прибой,
Мой клад, теперь, о котором,
Мысли текут без отбоя,
И тот, что очередным повтором,
Как всегда, болью удостоит,
Мечтать остаётся без перебоев,
О своём, надеюсь, скором,
Возвращении назад…
Võlg
Mu sõber sind võeti
mind jäeti
mind jäeti
kuid mina jäin võlgu
nii paljut
jäin sinule võlgu
Tahtsin sul järele tulla
kuid ei
ma tahtsin
kuid mina ei võind
mul öeldi
et nii see ei käi
mul öeldi
et maksmata võlad
Ma tuleks
kuid mind ju ei lasta
ja sina ei vasta
ei vasta
sa mulle kui kutsun
olen võlgu
ja siis ka ei saa
kui sa ka
vastaksid jaa
Üks sõber läks
läks
ka veel teine
veel järele
läinud neid kaks
Üks
oli minule võlgu
elu ütle
et oleme tasa
surm ütle
et oleme üks
Ei noormees
nii see ei ole
niimoodi
vastu ei võeta
ä .....
Näljane hundikari
Hundid sisse piiranud on kopliaia,
nad aia taga lõrisevad
ja näljased on kilatsevad silmad.
Koplis rohi haljendab
ja lilled õitsvad seal.
Üks liblikaski lendu tõusis
lilletuti pealt.
Koplis vissikari muub,
ega tunne ohtu,
vaikuses ja mõnuga,
mäletsevad mahlast rohtu.
Huntidel silmad kilavad
ja näljavalu närib kõhtu,
kuid suud puhtaks pühkima peab,
sest karjakoppel on kaitstud.
Nüüd saba sorgus minema peab tagasi metsa-
Metsa, kuhu hundid kuuluvad...