Sõnale andestus leiti 37 luuletust
Naerata
Püüad tõsine Sa olla,
hoiad rõõmu enda sees
lase naeratus nüüd valla,,
kaunis päev Sind ootab ees.
Su naeratus ja silmasära
toovad rõõmu südameisse,
ajavad kõik pilved ära,
loovad selgust hingedesse.
Ära eales unusta
Sa ennast kurbusesse,
tõuse püsti, naerata,
las halb jääb unustusse.
- Tarmo Selter -
2022
Kahetsus
Mu süda on kildudeks rebitud
ja usk Sinusse on vajunud põrmu,
sest uskusin Su hingeilusse
ja Su kaunitesse sõnadesse,
mis kord siidina paitasid kõrvu.
Jaa, mu kallike, tõsi see kõik,
et Su hingele haiget ma tegin
ja olin kui marukoer armukeerises,
end nõrkusel kanda ma lasin.
Kui saaksin taevast alla tuua kuu ja tähed korraga,
siis kõik nad Sinu südamesse,
paneks kaunilt helkima.
Ei ajaks Sulle kärbseid kõrva
ei puhuks mullikesi suu.
Ei üksi jätaks Sind ma iial,
oleksin Sul ikka truu.
Loodan, et andestust toob homne,
homne õhtust targem ju.
Ei taha ma sü .....
Minu süütegu
Minu süütegu 2
Minu südant vaevab süü,
Sest teinud olen pattu ma.
Minu elu on ju null, sest
See asi oli hull.
Ma põrkusin ju prouaga kes oli väljas tütrega.
Ta elu see ju ohustas ja
Prillid tal ju purustas
Ma mõtlen kuidas korvata,
Tal see kahju lõpmata.
Ma olen väga patune,
Ei mind ju miski vabanda.
Ma võita tahtsin bingoga
Kuid sain ma hoopis vinguda.
Mu rahavõidu himu
Tegi mulle palju valu.
Enam mina rahaga
Ei hakka ju veel mängima
Ma parem korvan talle kahju
Et ei enam oleks kahju.
Kui ta vaid ju seda .....
Hinge emotsioonide ladu
Vahest mõttega
Püüad hoomata tundeid
Ja südame radu
Mõistes, et hing
On emotsioonide ladu
Kus on kõike, mälestusi..
Tundeid, rõõmus läbisegi
Kus on seda-
Mida keegi tegi…
Kus on armastust ja viha
Andestust ja usu lootust
Kus on väga palju
Südamega ootust!
Kus on valgust
Kõvaraid teid
ja taevatähtede sära
Aga, kus ei ole
Väsimust ja kära!
Hinge emotsioonide laos
On kõike…
Enda hingega korjatud
Elude radade kilde
Talletatud hetke
Tunnete tulvas
Raiutud kulda
Mälestuste mullas..
Mälestuste mullast
Võrsud sina-mina
Uuena, et sündida
.....
Lootuse õis
Ei olnudki,
saanudki olla
olevast parem.
Kas õigustus,
lohutus,
käegalöök,
andestus see...
Ei tulnudki,
võinudki tulla
kõik saabunu
varem.
On treppidest, astmetest,
tõusudest,
ootustest tee.
Päev päeva kõrval
loob mõtete jada
me palved.
Roosikrants täiustub,
moodustub pühade
kee.
Keegi me sisimas
öödeski
pidevalt valvel...
Kuni saab sideme-sillaks
armastus
üle maade ja vee.
/Mari*Uri/
Kingitus emale
Maikuu täis ööbiku laulu
Maikuu täis sirelid
Maikuu täis säravaid silmi
Maikuu täis naeratust
Maikuu täis südamesoojust
Maikuu täis andestust
Maikuu täis kirgede rõõmu
Maikuu täis õnnistust
Ema!
Selle kingin kõik Sulle
et Sa rõõmus olla vaid võiks!
Vihm
Edevus, su tegelus, mu ees kõik nad vedeldund,
ajud pärsitult, päris hull, läbi närinud,
need pärdikud vaid mänginud- reaalsust ei väärinud,
hing käärinult, taga ajasid vaid sääri ju,
teesklesid väärikust, äriks sai ligimesi kattev muld,
ähib ja sügavamale end mähib- palumatta andestust,
timuka kirves justkui inglid taevast langenud,
see aju rakendus, möödus kasutult, paadunult,
õiges suunas iial ei sammunud, sõnad ei haakunud,
mõistus ei taastunud, ütles, et on vaba...
kui manipulatsioonile oli allunud, armetu!
Ma kisendan oma veritsevate kopsude põhjast .....
Sa pole siiras
Kadunud, sama kiirelt kui oli saabunud,
kaaslus mis haihtunud, ei möödu miski valutult,
kust see laul on tulnd? Ei see pole armastus,
ei see pole enese austus, seda uhkust nad kandnud,
pole andestust, pole vabadust, ei palu vabandust,
kui nende enese varjamine on puhas alatus,
järjekordne kaval uss, keda tabab masendus,
sest lõhki ajab juust, otsib põgenemiseks alati põhjust,
arvab, et olen tal võrgus, haiget saada vaid temal õigus,
vaevalt ta oma tegude tagajärge iial mõistnud,
suured ajud, tunded nagu emotsioonid kiirelt kadund,
käimas vaid must ebausalduse tusk neil k .....
Allakäigu Ühiskong
Alla käinud ühiskond,
Vanglaks saanud ühis norm,
Ühed ühel-teised teisel pool,
Jagatud, pole truudust,
pole armastust, halva kasvatus,
sõna vabadus - maha magatud,
mõistan, kuid aru saamatult,
ehk ahastus, mis vallanud,
kui teid vallatuid vaadanud,
tunne kurb, õrn puudutus,
vihaseks pettuseks muutunud,
Paljud suutnud uut,
vana nõnda juurdunud,
juhtugu mis juhtunud,
Ühiskond kildudeks murdunud,
Eristatult, lootusi hellitanud,
Et üks päev petlik kadund,
et trellid ei saabund, veri ei valguks,
Lõpust ehk ei saagi uut algust,
Mõtlus avalikult siin mu suurim kaasl .....
Galaktika
Kas on universum kaos või on hoopis kord?
Igast põrkumisest tekib uus reaalsus
Täheseisust määratud on olukord
Me pole ainsad kujundamas oma saatust
Kui eksisteeritakse ühises galaktikas
tuleb arvestada selle lihtsa faktiga
mis teoorias on kõige parem taktika
ei pruugi töötada niisama lihtsalt praktikas
Oma rõõme, kuid ka muresid ta jagab
Vahel mossitab, kui põhjust, siis ka pragab
Igavesti nüüdsest sinu kõrva taga
Nüüd su abikaasa nohisedes magab.
Küll sa näed võib vahel tühjast tõusta riid
Sõnavahetus või vaikimisprotest
Oled haiget teinu .....
Ei kuulu sa mulle
Ei suuda sind iial ennast armastama panna,
sa ei tea, et sinu pärast kasvõi maailma lõppu läheks.
Ma sinu pärast end ohverdaks, kõik ära võiksin anda,
kuid tean, sellest kõigest jääks ometigi väheks.
Müüksin maha oma hinge, et tunda hetkekski su armastust,
siiski usun – seda selles elus ei juhtu.
Nüüd pisaraid pühkides ma palun sinult andestust,
et mu lõputud tunded su vastu eales ei jahtu.
Valu
Mu pisaratel iial lõppu ei tule,
tean, et Su südames mind enam ei ole.
Ei suuda taluda seda valu,
ära iial enam andestust minult palu.
Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,
mu viha ei suuda seda tunnet matta.
Sind meeletult taga veel igatsen,
kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?
Foto
Tuhmunud foto Sinust mälestuseks jäi
ja lootus, et kordki Su kõrval veel käin.
Mu valelike silmi Sa enam eales ei näe,
Su nägu ei puuduta mu soojad käed..
Sa teadsid, et vajan Sind,
aga ometigi reetsid mind..
Ära andestust palu,
iial tagasi mind anu..
Ma tean, et veel kohtume,
seame ennast taas ohtu me.
Taas unes Sind näen,
igatsen kõigest väest..
Unustada Sind tahaks,
tuhmub mälestus sinust ajas..