Sõnale nad leiti 2015 luuletust
Las nad seal sõdivad
Võiksin pinev olla, aga pole
mind sõjad absoluutselt ei huvita
mõni teisest on rohkem kole
inimkonda pole palju kiita;
on moslem vs juut
on kõigile püha Kaananimaa
sinna jääb langevate rakketide marsuut
kus kunagi iial rahu saa;
aga, tegelt ka, pohhui
las nad seal sõdivad
pole muud teha, kui
rahvas kaugelt pealt vaatavad;
mis see #peaceforisrael tähendab?
ei ole nemad head ja ka araablased
ainult üks rass seal kõike võidab
käsi kokku löövad kaananlased;
Lähis - Idas on vägivald tüüpiline
mul süda meedia sisuga kaasa ei asu
kus käib sellega susse .....
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Nad ei armasta sind
Nad ei armasta sind,
tunded mida ei tagasta hing,
Kuulen kuidas vaid sulgub ring,
Tuul tolmu puhkus siit,
Segadustes valikud lukustusid,
Untsu läinud iga kustunud riim,
Tundmatu nägu lisaks uskumatu piin,
Süda murdus, kildudena maha kukkusid,
Lõpuks iga petisega juhtub nii,
Sõnum on prohvetlik, nähes su olemist,
koorus kaunist viljast vaid koletis,
teid justkui tehasel liinil toodeti,
pole erinevust, hõimulikult kõik tehtud,
eksi suunas, pead murdmas, vanaduses nutmas,
süda iial sees puhka, keegi tegelt ei kuuland,
nooruse olid valesse kohta suunand,
kuigi pere ja l .....
Armastus
Sina, mu südame sõber,
saatuse kingitus elult,
täna ma Sinuga tulen
läbi elu nii rõõmust kui valust.
Kandes Sind alati meeles,
hoian ja armastan Sind,
me räägime tundmuste keeles,
meil ühiseks saanud on hing.
Aeg kaob, me oleme koos,
pole tähtis, mis ootamas ees,
meil ühised jutud ses´ loos,
Sa oled naine, mina Su mees.
Me kodus on kodune tunne,
hubane, armastav, soe,
me ühiselt täname õnne,
mis sügavalt hinge meil poeb.
Meid alguses ainult on kaks,
siis kolm ja võib-olla ka neli,
kuni rajal saab otsa me jaks,
armastus kestma jääb seni.
- Tarmo .....
Sa elul' näita tõtt
"Kuidas luua päikest?"
Küsiti mult' kord.
"Kasvõi hästi väikest,
et tekiks naerukurd?"
Vastasin siis temale
ma kerge vaevaga:
"Püüa olla kenam veel
ja rohkem naerata!"
"Aga kui ma olen kurb
ja peale tuleb nutt?"
Kohe vastasin siis küll:
"Sa elul' näita tõtt!".
- Tarmo Selter -
2022
Piimalimonaad
Mul on mõte, mis kõhtu sobib
energiat täis teid kõiki loobib
akusid uue maitsega laadib
kaloreid kõvasti praadib;
kui teed sporti, muidugi
on lihaste kasvule tugi
uus maitse hea olla ei pruugi
mineraalide ja muu paljugi;
suveks saab uus äri nimega
"Piimalimonaad" mullidega
ehk kihisev valge valkudega
nagu jäätis, mis vitamiinidega;
natuke kaneeli peale
lahendus tervisehädale
annab jõudu igale eale
teaduslik ime tuua kasvõi laadale;
ise surusin ja pressisin
iga öö ja päev kogusin
üles - alla liikus masin
ja patendi ka kirjutasin;
jah, Piimalimonaad, .....
Tänapäeva luuad
Tänapäeva luuad on tõesti saatanast
tänapäeva luuad on ratastel nuga
tänapäeva luuad on metallisulast
tänapäeva luuad on madallennuga;
ei ole muust juttu
"vana hea" elektritõuks ikka
aga tõmmaku see pigem uttu
see kuulub kurjuse sekka;
Õhtuleht kirjutas mingi 7 aastane
sai autasu linnalt oma töö eest
aga mis mõtet masinal nii sitane
üles tõsta jalakäiate eest?;
see neetud Bolt on teinud
karuteene rahva jaoks liikluses
meis igaühel sisemist nõida puutunud
alati õnnetusi ja häda avalikkuses;
ja nad pääsevad sellega
madallennuga "kogemata"
üle v .....
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Minu tummad sõbrad
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
iial ei tunne nende seltsis end üksinda.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad on alati mul olemas,
südame ja hinge ligi mõlemad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
minu mõtteid ja meeleolu
edasi kannavad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad suurt jõudu ja elutahet
mulle juurde annavad.
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Kullakallis kevade
Kullakallis kevade,
oled jälje jätnud mu hingele.
Kinni tuisanud on teed,
talv mu hinges valitseb veel.
Aias lilledel on paha,
külm nad ära võtta tahab.
Pungad puudel külmetavad,
ohus on kõik linnupojad.
See kõik mu hingel haiget teeb,
süda kurb ja nukrust täis meel.
Kullakallis kevade
ei lahti lase sind hingest veel.