Sõnale htamatu leiti 49 luuletust
Ole nähtav!
See reede kui koju sõitsin
ära ütlematagi on siis juba pime
siis midagi ebameeldiat avastasin
jalakäijaga mõlemad ära ehmatasime;
see oli mingi memmeke
üleni mustalt riides
nähtamatu ja pisike
õnneks peatusin autot juhtides;
helkurit ometi kanna
pole vahet kui vana või mis soost
uut elu sulle keegi ei anna
said insitenti lugeda sellest loost;
sest äkki ajangi su alla
purskub verd, mis kole
jätan loomadele su liha valla
ja mul kahju pole
Oodatud
Vahest on taevas sinakashall
Kus puuduvad värvid ja valgus
Kus ärgates hetkes
All või üleval käib tunnetes
Meeletu heitlus..
Sest tahaks , et tunnetel
Ei oleks piire ja need jõuaks
Su laotuse ,mõtete taha...
Et need jõuaks Sinuni
Ja oleme üksteise kaja..
Sa oled hääletu armastus
Nähtamatu tunnete voog
Sa oled minu sisemise naeru
Naeratuse hoog
Sa oledki mu silmade sära
Mida käega tõmban üle palge
Sa oledki kallis, kaunis ja malbe.
Igavesti, ajatu oodatud ootus!
Eelmiste elude mälestus tõlkes
Sa tuled vaikselt öös
Mu juurde kui teadvuse tuul
Keerutades mälestuste tolmu
Hinge teadvuses ammu unustatud käikudes
Kus ekslen üksinda oma mälestuste rajal
Sinu nähtamatud käed
Seovad sallina mälestuste niite
Põimivad puulehtedest pärgasid…
Nüüd oled sa tuul
Mis libiseb üle mu näo
Mida tunnen suudlusena oma suul…
Liivamägede päike
Ma rannas lesin
Päikese ja palmi all
Soojal maal võtan vanni
Praen end pruunistades
Soojus paitab kanni
Just nagu sina silitaks
Seda oma käega
Ja lausuksid sõnu mis
Öeldud on väega...
Ma armastan
Su keha ja neid jalajälgi
Sinu Kalvin Kleini
Punase trikoo all olevat naba
Seda nähtamatut
Seksikat kleidi saba
Mille jätsid ulakalt toolile
Visates nõtke käega
Joostes randa
Saades üheks liivamäega
Liivamäe kullas ma päevitan
Püüdes kehasse
Päikesekiiri...
Tunnet nagu puutuks sind
Mu sõrmed, huuled ja keha
Nagu puutuks sa mind
Minu silmade südame tagant .....
Kuidas sa mõjud
Ma ei tea mida
Sa minuga teed
Et värisen su puudutusest
Nagu haavsleht tuules
Ma ei mõista
Kuidas see mõjub nii
Kui oled minu juures.
Ja sa sisemiselt
Täidad mind ja toidad
Mu tunde loomise algust!
Sinus kallis algas
Meie loo algus.
Puudutusest, mis põlvist
Nõrkema pani ja tõi silmadesse tuleleegi.
Kuuma ja palavalt higise...
Põse puudutusena näol
Mu hingusse hingasid!
Oma maitse küllast lõhna..
Puudutusse peitsid
Nähtamatu armastuseniidi
Nüüd olen üleni
Sinu tund siidis...
Nii meeletult magus...
On su huulte järelkaja
Mul on Sind veel ja veel
Minu .....
mõistulugu 1osa
Öeldakse et päike ei saa kuud armastada
ja vastupidi
Aga ütlevad need, kes on jäigad
oma mõtetes ja tunnetes
Päike ja kuu on kumbki omal
orbiildil...jah on..aga kas see
on takistus asrmastuseks?
Ei
Öeldakse et päike ei saa kunagi
kuud endale või vastupidi...
Nad unustavad selle
et ükskord päikese võim
kasvab ja ta võtab
endasse kõik planeedid ja ka KUU
ja siis kui kõik on päikeses..
ta plahvatab
Koos kõigega
ja nii sünnivad uued tähed
supernoovas
Kui päike ja kuu kohtuvad
üksteise sees
ei ole vahet, kes esimesena armastas
või oma esimese sammu teg .....
Kui Kuu sai minu omaks
Ma tean nüüd kõik
Sinust, ja Sina minust
Ma tean su silmi, mõtteid, huuli. Nähtamatuid tuuli
Mõtetena keerlemas peas
Tunnetena lainetamas, üles alla.
Käsikäes tunnete tormis
Vihmsas ja rajus, kasvõi paduses sajus...
Käsi ma sinust lahti ei päästa
Ei, mitte nii lihtsalt
Ütlen ma sulle siis kui mind kuuled
Sosistades lausuvad huuled
Sa oled nüüd minu ja mina sinu, hoiame kinni üksteisest
Tunnete tormises sajus
Las möödub raju, mis korraks segi paiskas pea..
Hoia kätest kinni kallis...
Või kui saad siis ka sallist mis
Kootud ja tikitud armastuseniidist
Ja .....
Igaühes on keisrit
Igas kodus on troon
kus saab istuda ja mõelda
peas on nähtamatu kroon
saab võtta aega, mida hiljem öelda;
pole vahet, kas noor või vana
vajame kõik, et rahu saada
tunne vaikuses ennast meistrina
ja hiljem saame teistega jälle rääkida
kui aeg on õige
sammun minagi sinna
see paik on ülekõige
rahulik koht kuhu minna;
võin unistada, et valitsen Eestit
olgu saal hele või pime
meis igaühes on keisrit
sest vets on kus kõik jala käime
AMOGUS
Mullu sai populaarseks arvutimäng
nimega "Among us"
seal kosmuses on teadlaste gäng
nüüd meemina kannab nime AMOGUS;
kui pardal on nähtamatu vaenlane
mängus üht ohvrit vaja, keda imiteerida
nii tähendab, et kohal võlts inimene
missiooniks tulnukal on kõiki elimineerida;
ja meemina seisab AMOGUS teiste seas
peategeleasena tal suured jalad
taustaks biit on kinni peas
tänapäeva naljad on madalad
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Elu ja armastus
Soe sõbralik ja kõikemõistev hääl
nii külma jõhkrat hoolimatust täis
kõrv kuulis sõnas üht- teist ütles huul
seal igatsus taas varitsemas näis
Kirg äkki teinekord kui kuluhein
meis süttib kõike ähvardavaks lõkkeks
ent siiski justkui nähtamatu sein
me vahel seatud läheduse tõkkeks
On kogemusi vanust küllalt turjal
leek ikka nagu noortel õide puhkeb
keeld eneses- ei voli anda nurjal
me hiljem isegi veits selle üle uhked
Nii kõlgume me teineteise piiril
üks muistne mees ja üks on moodne naine
leek lahvatamas aastas korral paaril
kui palavik kui .....
Elu on selline
Sa ütled, et elu on selline.
Kuid tead Sa siiski milline?
On see lihtsaim põhjendus kõigele?
Täienduseks kõigile eemalepõigetele?
Milleks valida lihtsaim lahendus
lootes, et tagajärjeks ei ole masendus?
Ma võin nutta ja olla õnnetuim,
kui tean, et Sina nii oled õnnelikum.
Kuid vaevalt see teeb Sind õnnelikuks
siiski püüan ja muudan end nähtamatuks.
Nähtamatuks sinu jaoks, kes Sa oled hea,
parim, Sinust igavesti hoolin, seda tea!
enda isiksus
kriitvalge piirjoonteta nägu
südameks on temal kortermaja
pimedad teed.. tunnete hägu
autode sireenid on häälekaja.
kinnitamata sotsiaalnorm
olemasolu loodud piiritu
nähtamatu füsioloogiline vorm
eks on päike on ka kiiritu
aga mitte päeviti vaid öösiti.
keda hingates mürgitab
kes teda nähes sülitab
ometi on ta seal alati
sinuga - haiglapalatis
naeratuses - vaevatuses
õnnelikus- õnnetuses.
ära teda kindlaks proovi
määrata - ta on lõpmatu
oodates su südamehoovis
kuniks tead et unustamatu
on isiksus endas olematu.
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
kootud koidikud
kahekesi koome koidikud
tähistaeva ōhulaevastiku
kahepeale saabuvad hommikud, päevapikad ōhtutunnid
tasatargu tarkus meeli köidab
meena kütkestab magusamaiguline
teeäär
plekkkatusel trummeldab vihmapangena sügishommiku
katkematu saatus
vaikusest tekkinud hoovamatu tuulehoog räsib esimesi värvilisi lehti
oma meelevalda etteteatamata suunatajutujudega tujutsedes ajaringi
ümmargust ratast
süda pulbitseb pihlapuupunevärvilist punast verd laitmatu lakkamatu
lojaalsusega läbi kōikide nähtamatute organite, pulseerides randmetel,
näpuotsa kaugusel närvilōpmetest
li .....
Tuul tõuseb.
Tuul on taas tõusmas,
Omakeeli on ta laulmas.
Maailmale teatavaks tegemas,
Ka nähtamatud asjad on vägevad.
Keerutab ja lennutab lahtist sodi,
Tema teele ära roni.
Puhub mütsi peast ja sodi silma,
Oodata on keerulist ilma.
Vihmaga koos on nad paras piin,
Neil omavahel tõsine liin.
Üks kastab ja teine puhub,
elu nende tegevus rusub.
iseendas
iseendas me varjame end
luues jumalaid kus arvame end peitvat
iseenda mina asemele neid, kes eemal arvame heaks end päästmaks
päästja pääste jääb püüdmatuks teel
se vaid vaarisade viljatu voorus
fantaasiarikkus täis nähtamatut vett
omaloomingu tühipaljas pettus