Sõnale teel leiti 891 luuletust
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....
Rahu
Mu pea on kaks,
võitlen, kuid miks?
Sa viid mind edasi,
kuid hoiad tagasi.
Kus oled mu rahu,
miks ei ole ma üks?
Lendlen, kuid lohisen,
liuglen, kuid kukun.
Minu silmad on ees,
kuid suunatud tagasi.
Kus oled mu rahu,
kas kadusid teel?
Ma vaatan, aga ei näe,
hoian, kuid ei tunne.
Ma jooksen su järgi,
kuid sa libised käest.
Ma leian su rahu,
miks nõnda raskelt tuled.
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Armas mees
Armas mees,
Sa seisad täna minu- ja mina Sinu ees.
Mul lillekimp on käes,
suurt armastust Sinus näen.
Armas mees,
täna on Sinu päev!
Sügis veel kulda kallab
ja päiksekiiri kuumi
südamesse kannab.
Armas mees,
ilus päev seisab Sul ees!
Ühtegi tõket pole teel,
kallistan ja armastan Sind ikka veel ja veel!
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Brutaalselt aus
brutaalselt aus
paljudele ei meeldi
et kui oled otsekohene
ja ütled otsekohe !
aga milleks keerutada
luua kujutlemi
ja visualiseerida millestki,
mida pole?
või hoopiski valeväidete ja juttude peale
ennast kringliks vihastada?
oota veel, jõulud on alles teel
ja siis sa vaatad seda inimmassi,
kes kõik elavad pesas,
oma süsteemis, täidavad rolli,
ennast sealt eraldamata
nad arvavadki, et see ongi nende r o l l
aga puhka korraks ja mõtle, et
elu on mäng
sinu roll on mäng
sa mängid seda rolli, sest rollid jaotati nii
või tahtsid võtta selle rolli
kuidas s .....
Mõtlen
mõtlen, mida teha inimestega,
kes rüüstavad teise hinge
kes manipuleerivad
ja ässitavad halvale teele minema,
punuvad skeeme
ning enam ei usu headusesse
ma mõtlen
meenub Stallone'i "Samaritan" *,
mida kerisin edasi ja tagasi,
et mõista sisu
justkui nagu kassettmaki peal
ma lihtsalt enam ei jaksa vaielda
see ei ole minu elu
vaidlemine ja mingite draamade üles tootmine
millestki, millest toituvad väiksed ussikesed,
kes elavad inimese soolestikus
sest soolestik on teadupärast teine aju
jätke mind rahule
kõige kõrgem valuuta on hingerahu
aamen
.....
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
Sügist natuke on veel
Piilun taevakaare alla,
vihma muudkui kallab, kallab.
Lumeräitsakuid ei näe ma teel,
kured rünnakuga viivitavad veel.
Lehti rohelisi on veel puul,
kinni oksal, jagu ei saa tuul.
Kirju lehesadu on nii ilus,
tunnen end kui pehmes lumesajus.
Aina lähemale jõuab jõulumeel,
hinges ja südames lust on sees.
Sügis lahkumispidu peab veel,
puistab viimast sügiskulda teel.
Taas üks päev on rõõmu päralt
Taas üks päev on rõõmu päralt,
kuigi päike madalamal on,
kuid siiski ta särab.
Ilm on vihmagagi kena,
see sügis ju, seda enam.
Kuigi linnud kõik on läinud,
süda juba leppinud ja rahu teinud.
Hinges kannatlik on meel,
ilusaid päevi tuleb juurde veel.
Jõuluaeg ju poolel teel,
rõõmu saab siis iga meel.
Siis valguskiir poeb südameisse,
rahu jõuab hingedesse.