Sõnale tunnetest leiti 41 luuletust
Ükskord ammu...
Ükskord ammu hakkasin ma joonistama laulu,
mõtted tulid segunedes pliiatsite kaudu,
maali alla paberi ma tegin laulu mõttest,
nii hakkasin ma joonistama laulu ülesvõttest,
mille kaudu nägin päikest, tundeid, mõttelendu,
naeratusest tekitatud maalimise indu,
lõpuks kõigest sündis laul, mis veel on olemata,
pliiatsitest sõnad said, mis kirja panemata...
Veidikene mõtlen, ei jää miski vaka alla,
lõuendile endast lasen pliiatsites valla
mõtted need, mis peidus olnud, hetked olulised,
kõik mis praegu väiksed tunded, olid elulised,
olles laps või teismeline, tunded .....
Õis
Üks õis on mõeldud Sinule
mis sõnadest on loodud,
sel pole oma kuju veel,
on Sinu meeltest kootud,
tujudest ja tunnetest -
need õielehed ongi
ilusatest hetkedest,
mis Sina mulle toodki...
Õie süda oled Sina,
armas soe ja hell,
vahest tahad tujutseda,
näitad tundeid küll,
see ju teebki Sinust selle
kes Sa oled, naine,
nii moodustadki lille õie -
kauni, ebamaise...
Õis, mis Sulle tuua tahan,
hoopiski on minule
Sinu näol, kes õrn ja vaba,
suured tänud Sinule...
T. S.
Taevas kõndija
Sõnum kirjutatud seinale, mille taga te kõik end peidate,
võrsub valu, ennast ehk leiate, eirates mu veidratest,
tunnetest kasvanud luulet, une seest, muutumatult,
uutsust kandnud, truudus saabus, untsus kasvul,
juhtub kasu, udu pasun, saamata aru, kuidas see maru,
vere janu, hetke on saabund, miski ei laabund,
leidmata kaaslust, kinni kasvatamas haavu,
maandund, kohas mida keegi omaks nimetada ei tahtnud,
armun, uuesti, nendes tunnetes kuuled mind,
sõnad seal puresid, mõõtmas eal muresid,
tean vaid seda pead, nõnda teda nean, ei miskit head,
välju eal, sealt, kõikide se .....
vanalinna teed
Kahte armunut
põimib telefonitoru
roheliste silmadega
tagasihoidlik neid
siniste silmadega
ennasttäis poiss
loevad igatsevalt
päevi suve alguseni
et kõndida käsikäes
mööda Vanalinna teed.
Poiss suudelda
soovib tüdrukut
ühel ilusal -
suvisel ööl.
Leida sõnajala õis
rääkida oma tunnetest
võita neiu süda -
igaveseks.
Mõlemad kohmetuvad
naerdes kostub
hääl telefonitorus
kallim millal sa
mind vaatama tuled?
Ühel palaval päeval
ilmun kimbu roosidega
peatun Sinu akna all
küsin südamesse varjupaika -
igaveseks.
paar kingi
Ma laenan Sulle korraks
oma paari kingi
mõistmaks mind igas olukorras
tehes mu mineviku radadel ringi.
Kõigest sellest valusast mida läbind
veel enne kui kohtasin Sind
näeksid viimaks mu tunnetest läbi
kuidas laulab minu armastuse lind.
Et laheneksid me tülid
erimeelsusi tekitavad teemad
ootaksid mind koju avasüli
kui oleme viibinud teineteisest eemal.
Refrään : Kallis palun andesta mu vead
on iga päev minugi jaoks uus
loodan et mindki kallimaks pead
kuulda kolme sõna vaid Sinu suust.
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.
Õnnelik ema
Mõistus jaburalt tunnetest tulvil.
Mu pojal on sünnipäev!
Aeg armutult enese aastatel hulbib
ja aina edasi läeb...
Meenub õhtu ja öö ja ta saabumistund -
hing pilgeni armastust täis.
Veel hommikuhakul ei saanud ma und,
mu elu kui muinasjutt näis.
Ja tänagi uhkusest pakatab põu -
teha valikuid oskab ta õigeid.
Kuigi maailm nüüd pole vaid kodune õu,
tean, et hakkama saab elus kõiges.
Ilma Sinuta
olin pime
ei valgust suutnud näha ma
olin kurt
ei häält suutnud kuulata
elasin koopas
ei suutnud midagi tunda
elasin endale
ei suutnud kedagi armastada
tegin haiget
ei olnud sinu vastu hea
tegin liiga
ei hoolinud su tunnetest
**************************************
nüüd näen valgust ma
näen valgust ja sära su silmades
nüüd suudan kuulata
kuulen muusikat su sõnades
elan päikesepaistes
seda kõike seekord tahan tunda
elan sinule
et saaksin oma armastust sulle anda
iial ei tee haiget sinule
igavesti olen .....
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÜHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
17 aastat tagasi
17 aastat tagasi
kui meile osaks sai
emaarmastus.
17 aastat tagasi kui
sünnist tänaseni
oleme tükike teineteisest igavesti.
Kui esimestest sammudest
sai pikk tee meie jalge all
ja kui meie esimestest
sõnadest said laused.
Kui esmastest tunnetest
saime lõpuks tunda armastust.
Kui koos meid siia maailma loodi
siis edasi peame minema ikka ühtemoodi.
lähetus
päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks - mis meid
nõnda kokku viis
kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus
ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi
Sanya
Hundina olla...
Kui öises,pimedas taevas,
on kuuvalgus mind võlumas-
siis võiksin hundina olla,
kes uhke ja vabana elab...
Tahaks kuuluda hundikarja,
tunda end ühena neist.
Kus reeglid on kõik paigas
ja usaldatakse teineteist...
Nendega koos jahti peaks,
õlg-õla kõrval jookseks...
Tugevad kehad,meeled valla,
veri pulbitsemas soontes....
Hundi tarkus-on see jõud,
mis aitab tal ellu jääda.
Kuigi kiskja,on tal ka õrnust,
mida tuleb osata vaadata....
Tahaks suruda näo vastu koonu,
tunda pehmete karvade soojust...
Nautida kollaste silmade pilku,
kus kogemusi,teadmisi palju. .....
Teesklus
Hinges nii lämmatav vangistav tunne,
tean, et sa eales ei kuulunud mulle.
Tunnetes piinlen, sind unustada ei suuda,
silme eest elu kui film läheb mööda.
Kõik pisarad vaikides alla pean neelama,
lootusetut armastust endale keelama.
Kui lahkun ära palun mind takistada proovi,
sinu teeseldud tunnetest ei iial enam hooli.