Sõnale reaalsus leiti 127 luuletust
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
.
Pilke sai laiali loobitud. Mõned neist pidama jäid
Trajektoor viis nemad ohvrini. Tema vaid vaatas. Ja uppus
Algul ei leidunud muret (seegi vist kaunina näis)
Reaalsus lõi lootuse mõradeks, kuni see kildudeks kukkus
Kuidas võiks valutult elada? Selleks ei leidunud raamatut
Inimest polnudki olemas (sellist, kes vettpidi käiks)
Kuni jäi tänane tänaseks, hoiti ja vihati saamatut
Silmad jäid piiluma poolikult. Olu et Eluna näiks...
Heliriin Puistamaa
eksiteel.
Ma näen,kuid olen siiski pime.
Jälgida suudan vaid ninaesist,
unustan küljed parema ja vasaku,
õhk ei enam peegelda seljatagust.
Ma liigun,ent ometigi seisan.
Nii ausad mul illusioonid,
unistusi puudutan naeratuse
laiaga,ent reaalsus miraaži
kajava hävitab.
Ma kuulen,ent olen kurt.
ei ma kuulda võta inimesi
sarkasmilisusest intelligentseid.
kõnnin tundmatusse,ilma et
õppinud üldse oleksin seadma samme.
By:Geidi Zibo.
Virtuaalsuse pohmell
Väljamõeldud inimeste
väljaöeldud mõtted
mõtlemata tegemistest
tehtud ülesvõtted
kujutluste kuningriigis
virtuaalses keeles
südaöises unistuses
õhulosse teeme
punapäisest tulehargist
malbeimaks blondiiniks
äbarikust mehepojast
lihastes atleediks
muundumine, moondumine
lihtsad hädavaled
teostamatu tegemine
olematud pahed
igatsusest joobumine
peas on silmaklapid
tõsielust loobumine
aga aega napib
Reaalsusesse ärkamine
süda veidi hell
printsis konna märkamine
tunnete pohmell
Gailys
Kui lubad, siis ei
Need tunded, mida teised ei näe,
see naeratus, mis mind värisema pani,
see hetk, kui hoidsid kinni mu käest
ja see pisut rumal, kuid meievaheline nali.
Su silmades põlev energia
ja kallistused, mis tunduvad kui unes.
Meie kehade kõrgem matemaatika,
mis kui tähtede tants kosmoses.
Ma vahel lihtsalt tahaksin nutta,
sest reaalsusest kaugel kõik näib.
Kuid siiski, mitte midagi muuta
ei taha, kui lubad, siis ei...
Eva Pärnits