Riimiluule luuletused
Kokku 195 luuletust, mis kindlasti riimuvad
Päeva hea algus ...
Hommik ,vaatan aknast särab päike,
sirgub laternaposti all põõsake väike.
Seal ümber varblased hüplevad üles,
nokivad valminud seemneid ta süles.
Kuigi neil ümbruses palju veel rohtu,
on linnud siin, trotsides tänaval ohtu.
Nii rõõmustan minagi nendega koos,
et taim jäi ellu , kevad koristus hoos.
Hansi!!!
Soojust hinge ...
Helge suve kauneid hetki antud mõnel viivul,
jahe sügis kirjuks maalib loodust linnutiivul.
Üha valgust vähem, päike varjub vihma uttu,
öö külmakraadid toob , talv ligi hiilib ruttu.
Lumevalgus katab pargid, tänavad ja majad,
üha alla helbeid langeb , hange peites rajad.
Köetud kodu mõnus elad , üle külmad ajad,
igatsedes , kevad soojust , hinge seda vajad.
Hansi!!!
Vaba meie maa ...
Püha isamaa kaunis sa tema poole kummarda,
ta ilu silm ei hoomata suuda, süda õnne taluda.
Kuis armastad maad , laineid rannal vahuseid,
vaba jälle Eesti rahvas , elanud siin - sajandeid.
Käi läbi võõrad riigid, rajad saad järgi mõtelda,
kas leiad koha ilma peal, kus hing võib õitseda.
Lähim meile , hälli hoidnud , armas sünnimaa,
ema keeles rahvas laulab tänu sulle kodumaa.
Hansi!!!
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Kristall Selge
Ära nad hirmutan; Väga ei nende hala ei liigutand;
kellegi teise elu kvaliteedi nimel ei pingutand;
kiirelt värsi vastu neeru virutan; keeldun ilkumast;
vaid otsekohene; vaikin nendest ohetest;
toon tapva salmi koheselt; ilueedi-peedik: kobe mees;
Liberaal; imbetsil; kukk kiremas; terve generatsioon;
tald on libe all; uskumatu; kuidas kurku see nutt saabub;
muutumatu; kui kuld ajastu on kõik mida potentsiaal pakkus;
Kristall lastest said vargad; pederastid; alla andjad;ahned;
kartmas; tiitlit kandmas; alla käind narkar; madalal palgal;
selgust näen harva; oma vahel kaklemas; a .....
Usk armastusse ...
Hinge siin ei võlu , kiire võiduusk,
valu karjatus või kannatuste tusk.
Vaid lootus, seob lähedasi kaugel,
nii tajud õnne , kurbus sul laugel.
Ka armastus,ühe täitnud südame,
pooltühi laegas on mille avame.
Seal tunde rõõm siis hingevalu,
saatus määrav , ära enamat palu.
Ootad sügisesed vihmad , rajud,
talvetormid külmad lume sajud.
Ei hingerahu kevadki meis loo,
helget suvesoe, südameisse too.
Siiski suul kaunil , vaikne - kostis,
armastan, kaja kordab mul sees.
Nüüd lembe aeg , ihaldatud ees,
koos ärgates , õnnepäike - koitis.
Hansi!!!
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!
End jagades ...
Ma saada ei taha , kellekski,
soov tervikus olla iseendaga.
Aga tutvuksid sina minuga,
jääb minus , pisut - sinustki.
Meie suhted ei erine kaubast,
kellele , kuipalju , mille eest?
See sõltub koos käidud teest,
lahkud, kaotad osa - enesest.
Hansi!!!
Valguse poole ...
Üksi triivid saatuse merel.
eluraskuste tormides seal.
Otsi varju me kodusaarel,
või hukkud ta karide peal.
Leia - sõber , teekaaslane,
mõte kel ergas karsklane.
Abiks hinged sul armsad,
käija kellega ühised rajad.
Koos lähete valguse poole,
nii tahtejõud kurja võidab.
Tasud perele vaeva, hoole,
õnne randa , elulaev jõuab.
Hansi!!!
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Elu olevikus ...
Elu ette meile mängib rütmid , rollid,
õnne kui kehas rahu hinges rõõmud.
Kiirelt olevikkus , tulevikku - liigud,
jättes minevikku , noorusaja noodid.
Kaug tulevik , koos vaid unistustest,
ei eales teda näe silm päriselt seest.
Ta kaugusse ruttab põgenedes eest,
nii ulm meid saadab , jäänu eluteest
Hansi!!!
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!
Kargan välja tühjusest; Käiman käima tüütut meest;
Märkan märga; irvitan ülbusest; Nähvan; Härra süütuke!
Külmuse külluses; sülgub süntees; Ära keeranud mõisnikest:
Põlisest; sakside tarkuseid õppides; lõõpis see; kõõrdis silm;
Jäi höövlisse; Röövlitel nüüd söödik sees; röökides mõõtis teed;
Möönis end, klõpsis relv; lambad piiblitundi ajas kiriku kell;
Lihunikust kelm;Silub mitu hein; kidura hirmu peil; Pidulikult teil;
Viinud riitu sädemeid.
Midagi lõbu jaoks
Iial ei ma kohane:
olemast libedik
Kellel osav keel
: terve maailm mu sünnimaa;
Kitsarinnaline piirideta maailma:
Ei suudakski hoomata:
Päike paistab kõigile võrdselt;
Võõrana tunneb end vaid see:
Kes võrdleb;
Mõisa härral uhke villa;
Pillub aknast kodutu pihta sitta;
Kuse hais nii trammis kui bussis:
Alla käinud maksufarm;
Ajupesurist klounid puldis;
Mõistad alles siis kui ilma jääd;
Seni kaua ole kuss või tee mää;
Teistest alati katsu parem olla;
Muidu ei leiagi iial omale kohta;
Ei teagi kas nutta või naerda;
Mõni kord tuleb näha vaeva;
Minna maailm .....
Sünnimaa kodu ...
Elad kodus kus alati päike,
ees avastus maa sul väike.
Siin õpid kõike mis vaja,
toeks pere ja hubane maja.
Pea sirgud rändad maailma,
et leida sealt paremat eest.
Taipad heast paljust sa ilma,
seal ei vajata võõrast meest.
Mälestus peatub , jääb siia,
möödub vaid aegade kulg.
Kaasa , siit õnnemaa viia,
ei suudaks ka luules - sulg.
Hansi!!!