Sõnale emotsioon leiti 186 luuletust
Kas on veel lootust?
Kui paluksin Jumalalt abi,
et ta sind tagasi tooks,
kas juhtuks siis see?
Kõik sain nii kiiresti läbi,
jäi see meil lõpetamata looks,
aga äkki, üritaks veel?
Ma ei jõua seda valu taluda,
ütle, kas mul oleks veel lootust?
Ma ei tahaks sind paluda,
aga mis õigustaks mu ootust?
Jätame sõbralikult jumalaga,
et minna oma valitud teed,
peites pisaraid, hammustan valust keelde.
Võitlen kohutava piinaga,
kui meenuvad hetked need,
mis jäävad mulle kauaks veel meelde.
Maivis L.
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Nähtamatud Võlad.
Taevas on täna nii kaunis ja sinine,
aeg on juba küllaldaselt hiline.
Kuid igatsuse sunnil ritta sean sõnad,
et tasuda tasumata nähtamatud võlad.
Võlad, mida pimedast nurgast häälekalt mööndi,
et lõpuks seadma sammud pean õigesse vööndi.
Kas vaevudki iial neid hoolega valitud ridu lugema,
midagi vastama või üleüldse sellele mõtlema.
Sellele mõeldes hakkab taaskord ahastus hinge pugema,
hoolimata tungivast tahtest, ei hakka ma midagi ütlema.
Kuid siin, sügaval sisimas ma seda enam ei talu,
ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada.
Südames lihtsaks ja odava .....
Keel
Matemaatika on looduse keel.
Kõike mida sa näed, saab mõista või kirjeldada numbrite abil.
Kui sa kirjutad numbreid või süsteeme - tekivad valemid.
Valemid on kõikjal universumis.
Kes andis meile elu?
Naha, keha, vere?
Kus tekkis universum?
Egiptuse püramiidid?
Sõda ja armastus?
Mõtted meie peas?
Et öelda asju mis meelel?
Et karjuda välja emotsioone ja tundeid?
Kuidas me peame seda kasutama?
Kes andis selle teele?
Kes lõi keele?
Miks?
Immitsus
Vaikne olen olnud väga pikka aega
Mõttetööga pole näinud väga palju vaeva
Olen istunud ja kulutanud aega
Olen tulutult enda sisemuses kaevand aastaid, kuid ja päevi
Kasutuna ehitanud enda mõistus kui super allveelaeva
Emotsioone tundnud ja lasknud endal naerda
Pritsinud reaksioone
kustutasin meie armastuse joone
Hoidnud varju
Tapnud ennast palju
Ülemõtlemisega harjund
Rohkem kui keskkonnas valjus
Olen muutunud selliseks
Söömisega hävitanud tervise
Olen olnud kõrk kui teine oli nõrk
Bioloogia ema päike ja keha veri
Elukogenud see tähendab olla mõtlik ja segi
Igatsus
Rääkisime teinetesega tunde
Kõik oli päris mis tegin sulle
Me koos kaardistasime tundeid
Nüüd tundub et kaardistame kes on julgem
Meie armastus oli päris
Isegi kui ma ei mõtle sulle ss sügaval sisimas ikkagi hing su järele pärib
Päriselt nagu tükk on südamest puudu
Maagia, armastus, esimene suudlus
Võetud ära see mis kellegile ei kuulu
Vaid mis kahe inimese mõistuses ja südames ajaga juurdub
Probleemid ja segased emotsioonid olid eile
Armastus on veider
Niipalju eluainest annab meile
Mõtlen meile
Kui istun kodus, rulood akende ees, pimedas, trükin neid meile
Emotsioonide tasakaalustamise harjutus
ma tahan välja
see kookon on liiga kitsukeseks jäänud
need tundeavaldused,
need emotsioonide puhangud
negatiivsete tunnete laviin
kas oleks seda mulle kui mägironijale vaja?
lõpetage segadus
ja lõpetage kära,
paljudel puudub veel see sisemine küünlaleek
millega ennast valgustada või vastupidi
nad muutuvad oma lambavilla sussidega liiga pehmeks
liiga tolerantseks, liiga andeks andvaks
aga ma ei anna anadeks
ei anna andeks, et minust aastakümneid vanem inimene käitub
minuga nagu sääskedega
*tüütu pinin kõrvus*
(ma võin mõista, aga
ma ei pea oma piire laie .....
Kõik ütlemata jääb.....
Hulgun mööda võõrast linna…
Vaatan tuimalt uhkeid maju…
Tuigun lihtsalt siia sinna…
Emotsioone ma ei taju…
Pole kuhugile minna….
On lihtsalt seisatund mu aju……
Aina käin ja mõtlen sulle….
Kuidas teha sellest juttu
Mida tähendad sa mulle..
Tahaks ära öelda ruttu
Aga kui me kokku saame…
Aeg niisama mööda läeb.
Ise erutusest kaame….
Kõik ikka ütlemata jääb…
Veel sündimata
Käes on õhtu.
Tunnen magusaid lõhnu, mis emotsioonidest pääsenud õhku.
Kogu maailm pugenud kõhtu.
Silitan jalga.
Ei tea ehk tundsin sinu kanda.
Poksid kuid vaata et emme kõhu vastu ei löö varbaid.
Muudad meid hellaks, kui sirutad ennast.
Teen kõike sulle, sulle olen kõige julgem. Kogu maailm kasvõi tulge.
Kaitsen ja söödan sind.
Juhendan ja õpetan mis särab öötaevas kaunilt kui emme naeratus.
Annan kasvatust mis raskes veab sind ja avab igat ust, et oleksid parem elu juht.
Et su mälestustes oleks sambaks ka mina.
Pisikene, see on minu väärtuste rida
Naeratav depressioon *
ma olen kujutlenud ennast hauda
sinna mulla alla
sinna sopistusse, mis on justkui mulle tehtud
ja see osati polegi nagu appihüüd
vaid elu üks külg
olime abiturentidena parajalt depressiivsed
et kujutleda ennast ette hingehoidjatena
arvates, et kõrgkooli saamatus
tingib meile hoopis teised valikud
aga läks teisiti
justnagu meile selle tumeda pimeda aja puhul halastati
ja päästeti redelil kõrgemale pulgale
ja see lagunemine ja lagundumine toimub alati
nii keha siseselt rakkudes
kui ka mõttemustrites ja emotsionaalstes reageerigutes
võib-olla kui ma oskaksin nutt .....
Nõme olukord ***
alati kui viha ja vastikus kerib ülesse
ma küsin endalt
"Mille või kelle pärast ma tegelikult
pahane olen?"
See inimene, ei ole kunagi süüdi,
see on reaktsioon minus,
mis tekib, kui ma saan aru,
et inimese kihid lagunevad laiali
ja välja tuleb maskide alt päris olemus,
päris inimene, oma postiivsete ja negatiivsete omadustega
Mulle ei ole palju vaja
olen suhteliselt kardinaalne elus olnud
ma tegelikult ei kannata teiste vigu,
tunnistan
see peegeldab mind ennast hästi,
sest ma olen loomult perfektsionist
ja selle piitsa all ennast terve elu treeninud
sest kodust s .....
Õpetaja ütles
ma olin matkalaagris
ma keerlesin kohaliku tiigi peal
võtsin julguse kokku ja hüüdsin treenerile:
"Ma ei oska!"
Ta muheles selle peale kaugelt
ja vastas, et nii õpidki
Korraga muutus mu sisemus veidi kergemaks,
ent ma sain aru, et ma pean ise hakkama saama
vastutust teises paadis olijale ei saa kanda
ja nii korduvalt elus
ma palun juhiseid,
aga mulle neid ei anta lihtsalt kandikul
kui antakse juhised, siis arvan,
et saan ilma nendeta
orienteerumises olin tugev
aga parima sõbra kodu teises vallas ei leidnud
üritasin minna mälu järgi
mis näitab, et ka mälu võib .....
Südame plekid *
Meie kõigi südames on plekid,
aga miks minu südames
agoonias hüüda appi
jaapani tantsuhiireke oma võimsas puuris
luues ise oma valikuid,
selgeks saab,
kellele haiget olen teinud,
keda riivanud,
nii k o h a l e jõuab see, et
tunneks kui süüdlasena, et
iseenda emotsioonide pimikus
ei suutnud olla piisavalt tasakaalus -
aeg õpetab
kurbusest pisarakeesid
puistada, kellele, milleks
jagada valusid nendega,
kes mind ei tunne
uduseks jääb pilguheit
veest nõrgunud paberilaotistel
nähes ometi uut algust
tasakaalu, rahu ja mõtteselgust,
seda kõike, mida üks .....
Päris palju emotsioone *
Ei olnud kunagi julgust öelda "head aega"
ei kummalgi
ei kuskilt
mitte kunagi
ei öeldud "head aega"
Küllap vist
kohtume kuskil noodijoonestikul
viiulivõtme lähedal
kuidas öelda "head aega" inimesele,
kes su südames helendab?
Sa lihtsalt annad aega
ja võtad pausi.
igas mõttes pausi.
paus on nagu laine, toob mõnikord lähemale,
mõnikord kaugemale.
kuidagi nabanööripidi kokku.
Aga Sa enam ei karda olla murtud,
olla katki, olla rebestatud,
sest see pole võimalik,
võib-olla mitte sellisel määral enam,
või siis teadlikkus valukohtades
ja valulävest .....