Sõnale koit leiti 94 luuletust
Elutõde
Ma ei talu seda maailma, neid pingeid
See hävitab kõik, mu viimsegi hinge
Unistused võimsad, ilusad ja suured
Kuskil maailma otsas nende juured
Pole jõudu
Olen täiesti nõutu
Nurka surutud - murest murtud
Kui vaja, pole kedagi
Ütlevad " Pole su elul häda midagi "
Nad ei tea minust kogu tõde
Ütlevad lihtsalt, et ma veidi peast sõge
Keeravad pehmelt öeldes selja
Hiljem mõtlevad - miks hääbun, inimesi pelgan
Ma ei salli valet, vassimist, valskust
Inimeste osas ei kaota valvsust
Andes endast kogu väest kõik
Vedades eluga agaralt köit
Ometi ei vii pingut .....
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Kaks tähtsat päeva
Kas me peamegi terve elu
ainult töötama,
kas jäämegi vanadust ootama.
Kas me tahame elust midagi muud,
oleme nõus avama oma suud.
Või tahame ainult raha
millest hakkab ainult paha.
Siin maailmas juhib võim
ära tule ütlema et raha
see oleks puhas jama,
kuigi sellest sul vist kama.
Meile on antud kaks tähtsat päeva,
meie sünnipäev
ja veel üks päev
millal saame teada,
miks me sündisime.
Selle päeva me peame leidma,
et mitte tervet elu maha sõita,
vaid enda jaoks maailm võita
oma tulevastele sellest koita.
Halb minevik ära heita,
et seda enam ülesse e .....
Viivuks haarab mind tunne
Päevad on pikad ja ööd lühikesed,
hommikul ärgates
koit haarab endale kogu mu valu.
Üksi ma seiran sel tundmatul laeval
ja ootan päeva,
mil kaugemale saan ma näha.
Ühe jalaga seistes maapinnal
tühjad sõnad on endiselt suul.
Läbi sinava, katmata taeva
ma lähen, ei tea isegi kuhu,
isegi süda mu sees aimab halba.
Suletud silmade eest kõik läbi jooksmas
leian ma end jälle sulle mõtlemas, igatsemas.
Viivuks haarab mind tunne,
et sind ma enam ei näe.
Kes On meie ema?
Koristaja on me ema kraamib tube kraamib kööki.
Samal ajal kokk on tema kogu perele teeb sööki.
Ärkad vahel enne koitu märkad ema keedab toitu!
On meil virk ja väle ta.
Peale selle käib ta töölgi,aga kus ei mäleta.
Veel on ema õpetaja -
koos meil tähed selgeks saavad.
Ema arstki on, kui vaja -
ravib terveks muhud-haavad.
Kui me grippi jäime talvel,
istus öösitigi valvel ...
Ema õmblejaks on meile -
Uued pluusid temalt saime,
vanad puhtaks pesti eile -
ema oli pesunaine.
Peseb, kraamib päeval, öölgi -
on meil virk ja väle ta.
Peale selle käib ta töö .....
Õige viis
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu lähen siit
kurvi taga olemas ehk
mõni mõistlik viit
Palju kordi
olen juba
liialt kaldund teelt
kuigi mõistan kosmopoli-
tiivselt mitut keelt
Jaga mulle oma süda
kaasa talismaniks
et ma seekord
täpse suuna
ja kompassi valiks
Tahan näha läbi seinte
lõigata kõik nurgad
minna vastu lootusetust
köita rahvahulgad
õnnistada inimesi
nagu nähtud ette
usaldades - löömata
hirmu-risti ette
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu liigun siit
sõber - ainult südamega
kuulen õiget viit
mis vilistades viitab
kus on labürindiniit –
.....
Pihtimus
Esimesed katsetused
põletasin ära –
ma ei ole ometi
nii nõrk ja tundeline…
Olen parem neljajalgne
(jooksen kiirelt ära),
läbipaistev, keeletu
ja kana-värvipime.
Aga värvilisteks jäid mu
unefilmivõtted,
nelja ilmakaarde milles
laulsid inglivoorid…
Parmudena jälitasid
maha maetud mõtted,
elu tuleriida katsed,
keeva vere proovid.
Nii et palun ära hoia
jutu vastu vimma,
kui pihin oma žestivaese
äpardunud loo…
Värsid, mille neelasin,
mind muidu veavad vinna
ja seda köit ma üle piiri
võiduni ei too...
/Mari*Uri/
Äralennupäev
ärkamatult
märkamatult
tuul on pöördunud
sada päeva
järjepannu
jälle möödunud
seisan
vaatan
sirutudes
vihmavari käes
koitnud taaskord
Poppinsite
äralennupäev
sulen silmad
avan varju
lasen mõttel kanda
unistusi
tunnistusi
mida oskan anda
tõusen kergelt
kõrgemale
sellest maisest vaevast
avan silmad
alles siis, kui
puutun
vastu taevast
/Mari*Uri/
Kalleim ravim
Ühel suvepäeval mu pilk jooksis su ilu karile,
kiilus kinni kui uks, mis enam kunagi ei avane.
Jälgides sind nagu tummahammas, seistes keset teed,
minust möödusid minutid või hoopis tunnid olid need?
Ei tea, ma üldse ei mõista, mis minuga toimus,
alles loidu eel reaalsus koitis ja mu pea toibus.
Tundsin taas valu, mis sind nähes olematusesse taandus,
nüüd kui rändtirtsu parv viljale ,mu hingele, ta maandus.
Kuidas tiirlevad probleemid ümber mu pea, kui raisakotkad nad nokkimas mu masendusest kõdunenud liha,
varsti, üsna varsti, kui nad lõpetavad oma sööamaa .....
Õnne varas
Ta on valetanud endale ja mõjutamiseks ka mulle,
minu olemuse on ta maha matnud ja lootused visanud tulle.
Need põlevad nii magusalt ta hubase mõtteruumi kaminas,
ta ei ole kurb, murest murtud ega pabinas,
vaid loeb enda elu uut peatükki,
kus minusugusied rumalaid pole ühtki.
Ta loeb seda huviga, samas unistades,
kuidas ma uppun ta põlastavas vales,
kus keegi ei viska mulle köit ega kät ulata,
nüüd lõpuks saab ta minu haiglaslikust hoolivusest puhata.
Nüüd pole enam mind, temast hinge välja kallistamas,
olin siiski ju mina alati olnud, tema elurõõmu ja õnne v .....
Ebamaine täiuslikkus
vaatan hetke ajatöös
iga tema põhjatut lohku
heidetud sooja varju
kummailiselt köitvat
kumerust, segatud värve
kiirgavat kunstiteost
lõikuvaid tahke
siirast lihtsameelsust
hingestatult kummituslik
vaim, sisukas skelett
üks tervik
kodeeritud sõnadega-
ole see, kes sa oled
ebamaine täiuslikkus
Teel
Minu vana hea truusilmne hobu
Täna kaua veel oleme teel
Maha jätame koplid ja kodu
Võõras mets ja jõekäärud on ees
Ma ei tea mis meid ootab ses öös
Ma ei tea mida kaasa toob koit
Ma ei tea miks mu süda nii ärevalt lööb
Kuigi hommikuks lõpeb me sõit
Ma ei tea kuidas neidsamu põlluteid
Homme tagasi pöördudes sammume
Kas siis ülemeelikus piitsutab meid
Või me lööduna teetolmus tammume
Minu suksu see koit meile saatuslik saab
Hommik selgeks teeb elu ja õnne
Pole tähtis mis seljataha on jäänd
Kui kaht inimest valdab üks tunne
Nüüd puhkame vähe s .....
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Jõuluplaan
Magab voodis väike Mati,
aknalaual suss on vatist.
Aga ärev Mati luksub,
sest et sussi pani lõksu.
Tahtis püüda päkapikku
otse oma lõksu pihku,
et kui koidab valge hommik,
lõksus on tal kommihunnik.
Nüüd siis viimaks koitis hommik,
kus on tema kommihunnik!?
Pole sussi, päkapikku,
pole läbi läinud trikk ju.
Aga siiski vedas veidi,
suss tal kuuse alla viidi.
Olid kommid, oli suss,
sussijussis kingitus.
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Unelus
Vikerkaart tahaksin katsuda käega
pilve peal puhata väsinud pead
kastepiiskasid pärlikeeks seada
igavikule kaotada eilsed vead
Päiksekiired tahaksin köita vihku
tuuleiilidest põimida kireva vöö
kuuvalguse haarata omale pihku
salliks kaela sõlmida pimeda öö
Lõokese lõõritust tahaksin mõista
tõugus tärkavat liblikat aimata
oma südame hoiule tahaksin pista
sinna, kus keegi haiget ei saa
Gailys
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.
Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.
Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.
Heliriin Puistamaa