Sõnale mahl leiti 78 luuletust
Hoolimatus
ma ei suuda enam taluda
kellegi hoolimatust
või valesid
südame armastuse puudumatust
ma ei suuda enam taluda
kui sul puudub empaatiavõime
soe süda ja lähedus
milleks osata ja suurustada
oma elu elevandist sipelgaks
ülemõtlemine ei too alati lahendust
pakkusin sulle oma südant
igasse peekrisse valasin enda mahla
kuid tollal see ei sobinud sulle
see tundus liiga ohtlik
metsikud naised ongi maad valitsev jõud
ürgne naiselikkus
kui on võõras siis loobu
nii ma palusin
ja kogu minu maailm läks uperkuuti
kui hakati sisendama minu kettale valet
et mu help desk s .....
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Meie hetkene ühiskonna pilt minu silmavaate kaudu
happeline elu soodustab happelist keha
toetudes Dr Riina Raudsiku teooriatele
ning elupõlisele praktikale
meie kõige vingem kiire elu narkootikum
on kofeiin ja kui arvatakse, et see ei ole
narkootikum siis lugege "Why we sleep"
ja proovige elada ilma rohelise tee või kohvita
linnavurled ütlevad, et ei, sellises ühiskonnas
sellise töökoormuse all hetkel
pole see absoluutselt võimalik
jah, maamajas ahju küttes ja lõunauinakuid tehes
miks mitte
kusjuures peaksime püüdlema aluselise elu poole
see hoiab ära haigused
see hoiab keha tervena
meil on küll meditsiin arenen .....
mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend
hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin
Kevad südames
Sinilill. sinilill,
sul on ilus sinisilm.
Ülane, ülane,
sul on valge kaelakee.
Päikene, päikene,
sul on soe põseke.
Kaseke, kaseke
sul on magus mahlake.
Linnuke, linnuke,
sul on kuldne nokake.
Kevade, kevade,
oled armas minule.
Kevade, kevade,
oled sügaval südames.
Vahtrapuu
Vahtrapuu mul andeks anna,
et su mahla joon,
et su kauni tüve külge
mahlakannu seon.
Loodan, et ei kurna ära
vahtrapuuke sind,
ega poe sügavalt su koore alla,
siis mul lõhkeks rind.
Vahtrapuuke sind ma tänan
oma mahla eest,
suure kalli teen su tüvel,'
ja jään sind kaitsma veel.
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
Juku ja õpside päev (reupload)
Klass täis tina ja tuhka
õps Jukut kepiga taga ajab
mõlemad võitluses ei puhka
sõimu ja karjumist katuse all kajab;
kuna loll ja tüütu on Juku
kui taas tunni ära rikkunud
kosta on ka pauku
kui entsüklopeediat õps visanud;
"Ma tahan sind peksta iga
raamatuga
tähestiku jörjekorras
alustates aabitsaga"
aga kohe Juku loogikast haaras;
sest õpsi ütlus oli kahtlane
seega Juku vastus sellele mahlane
"meil pole mitte aabits
vaid eestlasel on ikka eebits";
teised klassis noogutavad
käed õhku viskavad
lapsed kaasa plaksutavad
Jukut oma pedagoogiks soovivad;
.....
õuntekorjajate kätes
tähtede tuulte päikse vihma
poolt tuhat korda kallistatud
kuu poolt valgustatud
rändate nüüd kastidesse
korvidesse purkidesse
keldritesse moosideks
ja veinideks ühes õunas
miljardeid aastaid loomist
saaks krõmpsutada
hammastega lõunaks
tänuks nelja ilmakaare poole
veel kummardada
siis mahla pühkida lõualt jõuad
Armastus
Armastus on kui tiibadega lind,
mis kõrgele taevasse sind lennutada võib.
Armastus on kui kaunis õienupp,
mis avab oma südame, sulle just.
Armastus on kui lõõmav päikene taevas,
mis tundeid suuri üles kütab.
Armastus on kui värske ja mahlane õun,
mida südameni ära süüa sa võid.
Armastus on kui sümfooniline muusika, mis kõik tunded paneb sus elama.
Armastus on kui sõrmkübar su näpuotsal,
mis kaitseks on, kui nõel sind torkab.
Armastus on kui üks avastamata üksik saar,
kus vahel mõelda hea....
oma elu peal'.