Sõnale pimedus leiti 291 luuletust
valgusfoorid
valgusfoorid pimeduses vilguvad
majakana sõiduautodele maanteel
vihmapiisad sabistades tilguvad
südamelt ära koduigatsuseks veel.
võõras peatub öös võõra kõrval
tundmatud näod udustel akendel
iseenda tunned ära pilgul õrnal
samad tuhmunud elujooned on palel.
viimaks on koitmas varajane koidik
teelahkmel jagunemas tee kahte suunda
jalg pedaalil puruneb kiirusehoidik
saatus kameeleonina end hetkega muudab.
valgusfoorid pimeduses tasa vilguvad
härdaks kisub meel nii külma õhtu eel
pisarad inimesteks hingedesse tilguvad
udulooris kujudena kodu poole alles .....
nostalgiline valu
nostalgiline valu sunnib meid
koputama möödaniku ustel taas
uskumusega et pole paremaid teid
milles jäljed on olemas maas.
elus kogetud pettumuste sadu
südamesse jätnud oma armid
valelik õnn eilsesse kadus
tehes elus muudatused karmid.
nõnda otsides saatusega rahu
seisad valge lipp lehvimas käes
hinge rohkem pimedust ei mahu
kaotades end osadeks valguse väes.
kesköised laevad
veereb päike õhtul pilvede taha peitu
kostub õuest veel maanteel autode sumin
tänavavalgustite kumal pimeduses ei heitu
naaberkorterist unejutuks ühtlane häälekõmin.
puud aknast sisse varjudega poevad
okstega joonistades seintele maailma
sekundid seal päevadeks nad loevad
vajub uneliiva raskus kiiresti silma
veavad meid reisijatena teise ilma
kesköised laste veavad kaubalaevad.
hommikul ärgates kas enam mäletad
kaadreid mis sai mõtetena nähtud
mustvalgena - värvilisena hääleta
emotsioonidele kogetule öös lähtud.
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
sügisene nostalgia
Esimene öökülm saabunud
varahommikune härnatis katab maad
linnud end parvedeks seadnud
põgemedes pimeduse eest
meie maalt.
Küllap nemadki tajuvad
et viimased soojusekiired -
HAJUVAD.
Meeled ja kehad rusutuse
raskemeelsuse eest vaikselt
peitudes kunstlikku unne -
VAJUVAD.
Aga ära karda!
Lõunamaale viivad Su koormad
talve möödudes taas Su ellu
toovad - vabastav energia
külmunud hingemahla hoomab -
Uuesti ja uuesti Sind
kõige selle igatsuse
tunne soojaks joodab.
Nimetu peatus
Juulikuu ilusal päeval
Päike silmis naeratas
Kauguses vikerkaar lehvitas
Lootus südames naeratas
Sel kevadel sa tulid
Õrn ja kõrvetav
Stopp, punane tuli
Tuli peatus –nimetu peatus
Mul maha minna paluti
Kaasas polnud midagi
Valgust ei paistnud
Värve ei olnud
Peatuge, võtke mind kaasa
Hüüd tühjuses kajas
Pimedus valitses
Hingata ei saanud.
Pisaraid ei tulnud
Mu kaev oli tühi ja kuiv
Hirm vallutas keha
Samm lühikeseks jäi
Näidake valgust
Näidake teed
Miks keegi ei kuule
Õiget suunda ei juhata
Kus on lubatud .....
Hingeleek
Küünlaleegi väreluses
näen ma oma hinge.
Leek lausa põletab,
kuid hing kõigest lõdiseb
- üksinduse, viha, õnne, ootuse
ärritavast kõdist.
Vahel mõtisklen
on mu silmad hinge peegel,
hing leegis vaid illusioon
Või
mu hing elab vaid ses
praksuva tule heljumises,
tulle vaadates end
hingeelektronidega laen
ehk tähesärra salvestund hing öödeks,
kuid pimeduse laeng liig kalk ja külm,
Seetõttu tasakaaluks päev ning soojus,
TULI-
Inimlikkus, inimhinge
LÄTE
Väike Kurat
ta hinge puges kurat
nüüd nagu väike pagan
tõukab, lükkab, lobiseb
ei kuula üldse sõna
see pole üldse tema süü
ei tahtnud tema seda
see oli hoopis teiste viga
nad olid liiga õelad
nüüd pole sellest pääsu
ei saa ta ise hakkama
peab keegi appi tulema
ja välja aitama
seestunud olekust
on raske välja tulla
kui valgusest sai pimedus
ja hinge puges kurat
Tee bermuudasse.
Need jalad läksid,
Mööda vanalinna mäkist.
Et saada täna hukka,
Jalutati bermuda kolmnurka.
Alustati esimesest baarist,
Ei hoolita joodud laarist.
Astutakse järgmisse kohta,
Kuni jalad ei kanna,
Baarmen juua ei anna.
Veel viimane pauk,
Pimedus ,mäluauk.
Lahkudes kustutan tuled
Lahkudes kustutan tuled
ja jäljed enda järelt pühin ma
ja ootan mil silmad kord suled
siis uneski sind võin kohata
Kaugelt tähtede tagant
kogu elu jälgida võin
ja olen ma seal kus vaja
ning seal kus olla ei või
Lahkudes kustutan tuled
kuid maailm pimedusse ei jää
mis sellest et öö nüüd tuleb
üks unistus alles jääb
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Päästa mind
Ei suuda leida rahu sinuta
mõtlen kuidas magad üksinda
ei suuda peale valu tunda ma
mõtlen ainiti et ei suuda sinuta
tahan elada
uuesti olla sinuga
aga ei oska aega keerata
saan ainult tulevikku uskuda
tunnen kuidas valu jälle pigistab
igatsus taaskord kägistab
ma ei taha ärgata
ei suuda uskuda
päästa mind !!!
Päästa piinast ja agooniast
valust ja igatsusest
anna lootust jälle uskuda
mu meeleheide on kui vangla
pimedus mu enda ehitatud müürides
su häält ootan kuulda siin
et mind päästaksid .....
Sina Ja Mina
Sa oled kõige soojem
aga mul on nii külm
Sa oled kui ere päike
aga näen aint pimedust
Sa oled lähedal
aga olen nii kaugel,
Sa oled kõrval
aga mind pole siin
Sa oled ilus
aga mul on valus,
Sa oled kaunis
aga minule keelatud
ma ootan sind
aga sa ei tule ,
ma tulen ise
aga sind pole
ma vaatan sind
aga sa ei näe,
ma kuulan sind
aga sa ei kuule
ma igatsen sind
aga sa oled pettunud,
ma armastan sind
aga sa oled loobunud
Sa ei oota mind
nagu mina ei tulnud,
ei vaata , ei kuula mind
nagu .....
Otsin....
Otsin siit ja sealt poolt silmapiir
Otsin ülevalt poolt päiksekiiri
Otsin alt ja kaevan liiva
Otsin veest mis ära võis ta viia
Otsin endast.. Tuhnin tunnetes ja hinges
Otsin sinust...kõik just kui tiirles
Otsin eest ja vaatan taha
Otsin..vaatan kas kukkus maha
Otsin õuest… puude juurtest
Otsin kodust ….tema juurest
Otsin metsast...puude ladvas
Otsin pesadest kus keegi magas
Otsin päevadest..öödest ja tähelt
Otsin siis kui sina tuled ja lähed
Otsin vaikselt et keegi ei näeks
Otsin ennast et ma tuleks ja jääks
Otsin lõpmatuse algust
Otsin pimedus .....
1.
Olen psühhopaat,kes ravist ütles lahti.
Hadase klient,keda pimeduses nähti.
Eksind hing, riimivabrik ja selle ainuke tööline!
Kelle eeskmärk elada ja ellu jääda!
REF:
Saa aru! psühhopaat olen,kes ravist lahti ütles!
Enam mind miski ei muuda! SAA ARU!
2.
viis aastad möödas lasteajast!
Kui normaalne olin veel! ( veel,veel veel)
Õde polnud,rahu majas!
siis minu karjumine kajas.
Ref:
Saa aru! psühhopaat olen,kes ravist lahti ütles!
Enam mind miski ei muuda! SAA ARU!
3.
silmitsen elu,maha jäätud kuuris.
tüdruk jättis mu maha kuna süütud on puuris!
.....
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Mis juhtub kui kontsert on liiga hea
Muusika.. Örnalt kurb, the way im feeling
Deep, the way im seeing
Kuid nüüd pean kaduma pimeduse varjutesse
Et teiste karjumisse
Ma enam ei usuks
Udu
Vihmaeelne seisund maal
Sellesse muusikasse ikka veel usun ma
Sest tean
Sest keelt pean kuulma veel
See kitarr kui vikerkaar mu teel
Mis hävitab köik halva
Ning valvab
Et iial ei läheks enam tuju alla
Talludes üksinduses igavikku
Üritades tappa valu, leida sitkus
Kuid armid jäävad
Need karmid päevad
Tappan hääled oma peas
Lootes tulevikult head
-Anna-Liisale
Ma ei taha sõprust vaid armastust!
Ma kardan inimesi
Kardan olla üksi
Sest köik keda ma imetlesin
Tömbasid alla mu püksid
Jätsid mind pimedusse
Jätsid mind maha
Töbasid välja selle imetluse mu seest
Löid noa selja taha
Kardan olla söber
Vb olen lihtsalt nöder
Vaikimine kuld, rääkimine höbe
Elu on karm ja kröbe
Kuumutab kui hull
Kuni vaimuhaigust pöded
Näitab sulle tuld
Kuni oled söge
Jah.... Ma kardan olla su söber
Las ma ütlen teile
See mis juhtus eile
Jagasin oma südame teile
Rebisite selle puruks, ei tundnud leina
Nüüd peksan pead vastu seina
Antsite mul tuld kui mina andsin leib .....