Sõnale tugi leiti 48 luuletust
Penni isandad
Kõik teavad, et mul on raha suhtes eriline armastus
kõigutamatu armastus,
mingi tugisamba efekt, et saada seda kõike,
mis mul lapsena puudu oli
Ma pean saama edukaks
Iga kord kui nii loodan ja soovin ja pingutan,
jooksen peaga vastu betoonplokki
ja siis kahtlen iseendas, oma väärtustes, oma pingutustes
kõiges,
mida olen loonud
Ma võin ümbrikutes soove panna padja alla,
aga kui miski ei ole loodud juhtuma mu jaoks, siis
see ei juhtu
Eelmises elus võib-olla olin kuninganna,
selles elus pigem talutütre rollis
koos oma lõputute matuste ja raamatupidamisega
naljak .....
Ei suuda oma südant ohjata
Ei suuda oma südant ohjata,
kui hinge tungib
magus- valus muusika,
siis põsilt valu-ja rõõmupisarad voolavad
ja noorusaja armuseigad meenuvad.
Siis kontrollimatult kohvi sisse suhkrut kühveldad,
kuigi mõru kohvi rohkem armastad,
vajud tugitooli mõtlema-
Küll see armastus on ilus ...
Tallalakkuja
Vihma sadas
kõndisin üksi
oma ihuga
öisel märjal tänaval
ligunenud asfalt
limpsamas saapaid
kõndisin kiiremini
aina kiiremini
kuni tundsin
et jalad ei puutugi maad
justkui lendasin
täiesti kindel
et lendasin
olin nii õnnelik
saan nüüd käia
kõigis maades kuhu
varem ei jõudnud piletit osta
ei praami ei lennuki
Rooma London Pariis
äkki aga tundsin kuidas
vihmamärg asfalt siiski
puutus õrnalt mu taldu
õrnalt kui ihar naine keelega
ja tõi mu maa peale tagasi
Kuradi tallalakkuja
Unes nägin ilusat maailma
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Vaikides vaatasid teineteisel' silma,
naeratus säras neil huulte peal.
Ei olnud kära ei jutuvada,
kõik oli nii selge, ilma peal.
Päike paistis kogu aja,
päikeseenergia laadis südameid.
Loomad ja linnud-,kõik olid sõbrad,
kiskjaid ses maailmas ei kohanud.
Nälga ei olnud, janu ei tundnud,
lilled kõik veeta elasid.
Linnulaulust rõkkas taevas,
mõnda viisi ei tundnutki.
Selles ilmas puudusid vaevad
ja valust polnud juttugi.
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Inimesed olid n .....
Ma ei teadnud midagi
Ma ei teadnudki midagi,
ma tunnistan ausalt ja siiralt,
teised teadsid ja teised olid lummatud,
mina mitte,
see oli hästi peidetud varandus ja saladus,
mida hoida aastaid ja mida kaanega kirstugi kaasa võtta
ja ka siis, tekiks küsitlus, kas tõesti?
Sest see ei tundnud reaalne, sest te ei andnud alust?
Kas asi oli ainult ainetes või
oskustes peita kõige väiksemaid nüansse,
oskus olla märkamatu ja tegutseda nii,
et keegi ei näe...
Pimedas.
Salaja.
Ära pööra palun hauas ringi.
Oota veel.
Võta vastu.
Tunneta.
Kõik on muutlik.
Sammud
Kuulen samme,vaikseid samme
on varahommikune tund.
Vihm, see pritsib akna peale,
mul ei olnud öösel und.
Tuul kolistab katuseräästas,
päike pole välja ilmundki.
Kuulen vaid samme lähenemas,
hirmust pole juttugi.
Kaevurakkel kiisu istub,
ei ole teinud sammugi.
Kiisu sammud on ju pehmed,
sina neid ei kuulegi.
Läidan tule pliidi alla,
kuulatan puude praksumist,
piilun aralt aknast välja,
ei ühtegi inimhingelist.
Kuulda on vaid tuttavaid samme,
mis lähenevad ja kaugenevad jälle.
Ainult taevas teab ja tuuled,
lahkunute rännuteid.
Sammud hingel ja mu meele .....
Puuoks ja linnuke
Üks linnukene toksib oksa peal,
toks, toks,toks.
Lendu tõuseb siis
ja oksal laskub taas,
sest puudub lennupiir.
Pea viltu vaatab,
tiibadel värin sees,
puuoksake tal kaitset pakub veel.
Oks hakkab tuules kiikuma,
lööb linnu oksal õõtsuma.
Lind õhku tõuseb kiiruga,
kuid taevas,see on madalal
ja raskus rusub pilvi.
Nüüd väike oksanääpsuke
on kindel tugi linnule.
Nokitab ja vaatab jälle...
Mida linnukene tunneb
või mõtlen mina nii?
Küllap linnukene tunneb,
mida tunnen minagi.
Uni
Öösiti hoolib must sageli unetus
pimedas pilgus on mustreid ja endeid
päeviti pajatab silmade punetus
teisitimõtleja tumedaid tundeid
Haldjahing soovitas apteegis rohtu
ravima röövitud puhkuse rahu
teadmata tundmata lähtuvat ohtu
ulatas nööpideks vermitud rohu
Neelasin nööbi- näe isegi magan
hõljumis kangastub müüjaga deit
on armastus tema ja mina- oi pagan
neistsamadest nööpidest köidetud kleit
Võrgutud silmadest- tema mu kõnest
neelasin kleidi eest mitugi rohtu vist
leian end äkki veel uuemast unest
hetk enne kehade kirglikku kohtumist
Unedes u .....
Õde on mu lemmik mänguasi
Ei kujutaks ette oma rolli
peres ja mujal, kui kardaks kolli
olla pesamuna ja tugiisik
ning meessoost kaksik;
eriti veel täna oma õele
kelle päiksepaiste on õige hele
telefonitsi teda õnnitlen
sellest päevast ikka mõtlen;
tee pai mulle ja nurru löön
kui ei taha kooki, siis selle ära söön
said jälle aasta vanemaks
ning muutkui muutud ilusamaks;
õde on mu lemmik mänguasi
olla vanem sugulane on ta auasi
ta meid uhkeks tahub
iga mälestus pähe mahub
Põletav mälestus
Isale meeldib päike hinges
ja ilus noorus oli saatuse kingitus
kus kõike teha julges
hea minevik on põletav mälestus;
aga nüüd ta ei tea midagi
istub näotult tugitoolis
ei tunne peres ära kedagi
dementsus on juhtrollis;
peas ta roomab läbi kraavide
mis vanadusega tekkinud
ja hüppab üle aukude
mille haigus ajusse närinud;
ja nii me kõik teda vaatame
kuidas vaim sureb ära, sest
peres armastusega vaevalt ravime
aeglaselt isast saab tühi kest;
ta näotus halveneb iga aasta
päike hinges on uhtunud fantaasia
polet lootust isa päästa
peab sooritama eutanaa .....
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Tädi Sofia jaanipäev
Ärkas tädi Sofia üles
ja nägi, et kõrval on mees
tal kass on süles
ja pole lapsekõhtu ees;
rasedus oli siis uni
nüüd oli õue astumas
ta vaikne elu kestab kuni
on jaanimöll rahvast neelamas;
ning varsti vaimuhaiged pojad jälle
õhtut pidada karjumiseta saavad mitte
tõsist peavalu põhjustavad Sofiale
nüüd ema haaras grillvardad kätte;
torkas tatikad läbi
ja tegi neist šašlõkki
ei tundnud ta häbi
ning mehelt lõikas tüki pekki;
see öö kuulub talle
Lauritsale pere ohverdas
viskas ülejäägid jaanitulle
ning õlle kõik alla kugistas;
teised .....
Kuskil ajas kinni
Isa tuleb minuga rääkima
sellest, mida enne polnud
aga panin ta ümber mõtlema
sest olen ta juttu ennegi kuulnud;
iga päev ta seda unustab
nüüd ei tea miks on köögis
klaasi veega solistab
kraani jooksma jättis;
hüüab oma naist
õde ütles, et ema nädalaks ära
isa väidab, et pole kuulnud vist
alzheimer on ta eripära;
masendunult tugitoolis istub
iga päev ta arusaam halvem
ei mõista, kes teda kutsub
sest ta mõistus sureb kehast varem;
auke täis on dementse pea
ohver jääb sellega jänni
mis lapsed ja mis naine - ei tea
mäluta oled kuskil ajas kinn .....
Kodu
Need on lood, kohast mida nimetasin koduks,
koht mis nüüdseks on ohus, valede võrgus,
mandumis nähtuses koorund, andestage Jobud,
sülitan vaid nohu, lülitan end vaid selleks et kostuks,
et te poleks jooksnud, ehk leian moodust,
et teile kinkida, kirglikult vabanemist sihtida,
avanesid ja viitsid taas, kõndida läbi põõsaste,
isegi kui hinge põhja nad kriipimas, mul tripib ka,
kuid mitte päeva lõpus, siis kui jälgin mõistust,
ei mingit võitlust, vaid sõprus, ei teda ma tõrjund,
aidanud ka kõige nõrgema tõusu, vennaskonnana..
edasi sõudnud, läbi sellest põrgust .....
kallis mul
Sa kuuled mu südamelööke
vajadusel kannad ka kätel
moraalselt minu parim tugi
oh kallis Sa oled -
lihtsalt võrratu!
Naeratuse näole toob
sinu siidjalt magus hääl
päeva päikesekiir
oh kallis Sa oled -
lihtsalt imeline!
Rääkida võime kõigest
tühisest.. ja olulisest
peaasi, et minu elus oled
oh kallis Sa oled -
lihtsalt asendamatu!
Uus võimalus ...
Nooruses , energiat lõputult palju,
oma keha arvelt , teed võllanalju.
Ka surm võimetu , tundub su ees,
tõestades teistele kui alfa sa mees.
Tagajärg oodata, siin kaua ei lase,
halveneb tervis , ta näitude tase.
Arengus - huvides , pärsitud seis,
uus võimalus leia, sul tugi on meis.