Sõnale vaikus leiti 448 luuletust
Ma ju ei tea
Ma ju ei tea,
kui Sa ei räägi,
oled üksi oma mõtetes...
On hetked head,
mis ei saagi
ununeda tuleviku teel...
On sõnad need,
mis selgust loovad,
neis hetkedes
nad välja toovad
kõik, mis südames ja peas,
need sõnades Sa välja tooma pead...
On aimdused
ja tunded elus,
teine pool ei vaikust mõista...
On kehakeel
siis kõige alus,
vaikusest ei saa ju keegi võita...
Ei saagi ju
veel aru saada,
tulevikku enam pole meil...
Need sõnadki,
mis rääkimata,
minevikku kaovad ajateil...
- Tarmo Selter -
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Lunastus
Ükskõik kuhu kaen, sütitab mu tülgastust
ma põlen vaenulikkusest
ükskõik kuhu siin lähen, tunnen ahastust
sest see koht kajab ebapühadusest;
põrgu on tühi
sest kõik meie deemonid on siin
mis tuleb, minevik seda ei pühi
oma lunastuse täide täna viin;
kaasas padrunid, siin pole tagasi minemist
kodus laual enesetapukiri
alustan koolihoones lõpupäeval tulistamist
sütitan nurkade taga tinakiiri;
õpilaste kehad vedelevad elutult hallides
tean, et keegi niikuinii mind ei armasta
verine kättemaks tuleb sallimatuses
püssituli lõpetab selle kooliaasta;
saad .....
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Hea energia
Hea energia liigub õhus,
inimesi vähe.
Täna puud on lumehärmas,
lumi on nii kohev.
Taevas tiirutavad linnud,
kes veel siia jäänd.
Uisurajal poiss ja tüdruk,
õnnelik neil päev.
Ringis piruetitavad,
hääletu on naer.
Kutsu lumehange nühib,
saba liputab,
Temalgi on vaikne urin,
naudib üksinda.
Värskelt lõhnab puhas lumi,
sillerdus ta peal.
Oksaraoga kraabin lumme,
2021aasta hea!
Unemaailm
Unenägusid ma palju olen näinud,
üksainukene meeles mõlgub veel,
unemaailmas,kus iial pole käinud,
kus hing nii rahulik
ja muretu on meel.
Armsamatki nägin läbi udu,
ta ei rääkinud,kuid oli õnnelik,
viivuks valgetiivulised inglid,
taevamannat segasid,
vaevukuuldavalt nad hüüdsid,
elu taevas sedasi!
Püüdsin neile vastu kosta,
suud ei saanud avada,
unemaailm tasane ja vaga,
sinna tahaks jäädagi veel täna.
Tulvad
Öösiti tulevad tulvad
Neil on tuled ja nurgad
Tuli on nii jahe
Siiski kuidagi mahe
Tulvasid tulemas näha
Igaüks meist tahaks
Kuid siiski, mitte täna
Vaiki ja heida maha
Maas pilk eksib voodi alla
Sealt öösiti tulvavad varjud
Silmad paned kinni, päästad nad valla
Keegi ei kuule kuis sa karjud
Otsa vaadates tundud kui mõrvar
Tõuseks üles, ei, siiski täna ei viitsi
Sinakasvalge valgus täidab kõrvad
Silme ees on mustad viisid
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!