Sõnale valgus leiti 943 luuletust
The Stone Roses - Ten Storey Love Song
Kui Sinu süda on must ja katki
Ja Sul on vaja abikätt
Kui Sa oled nii armunud
Et ei tea, kui palju veel suudad
Kui Sinu küsimustele ei vastata
Ja vaikus tapab Sind
Võta mu käsi, kallis
Olen Sinu mees
Mul on küllalt armastust kahele
Kümnekorruseline armastuslaul
Ma ehitasin selle Sinule
Kes suudab Sind viia kõrgemale kui kaksiktipumäe sinine?
No, ma ehitasin selle Sinule
Ja ma armastan Sind tõeliselt
Kindlaid lahendusi pole
Pole otseteed läbi puude
Pole viisi, kuidas läbida seina
Mille nad panid Sinu ja minu vahele
Kui Sa lamad ärkvel selles pimeduses
Sel .....
Kuuvalge öö
Sa vaata kallim, kuidas kuu särab,
sel vaiksel pimedal ööl.
Ja tähti pillutab tähistaevas,
süda nii armunult, armunult lööb.
Kuu naeratab meile
ja pimedust pole
ei ole meil lootusetust hingede peal.
Olla koos lõpmata, lõpmata tore,
armutuluke vilkumas silmade sees.
Sa kuula kallim seda öö ohet,
mis armunutele nii tuttavlik on.
Kas mäletad aega, mil üheks saime
ühel ilusal, ilusal kuuvalgel ööl.
Obesed
keset ööd
jaaniussid reas
lugesin kokku 46
terve rada valgustatud
kõrged ladvad mind ümbritsemas
igatsus südames karjumas
lootuse tuli vaikselt kustumas
käisin korduvalt seal
uuesti ja uuesti
Sinu nägu ei näinud enam
Sinu samme ei kuulnud paadilt
maha astumas
ei näinud taskulampi helendamas
aga nägin tähti
nägin hobuseid
magamas
Öö
Öö saabumas koidiku eel,,
teda katmas on udune loor,
õrnalt kaisutab kastesel teel,
päikseloojangu Sinule toob.
Öövaikuses vahel on helid -
on naeru, on kilkeid öises ilus,
mis kestmas veel hetkedes seni
kuni vaibumas öökülmas vilus.
Öös kõnnime, Sina ja mina,
suvesoojus veel saatmas on meid,
kuigi pimedussse mattume täna,
koiduvalguses leida meid võib.
- Tarmo Selter -
2023
tuleks kaasa päeva uude
siis kui peas on juba halli
hakkad saama aimu
kuidas murenevad mäed
voolavad kraavid ja ojad
jõed merre
lehtivad metsad küpsevad
okstel aias õunad
valgus saab õhtuks ja
hommikuks talveks suveks
kardinate tagant
ärgates tuppa tuleb
ööseks mis taeva aluse
pimedusse suleb
annab sulle voodis une
muud ei soovi
kui ainult arm jääks me juurde
tuleks kaasa päeva uude
ülikooli aastatele mõeldes
need valged ööd
magada ei lase
uuesti tagasi veres
sirelite õitsemise hõõg
jääb kortsumata tunde ase
kui hinge lahvab
olemise unund rõõm
hetk hetkega saab Toomel
kaelakuti kokku
selles kahvatus juuniöös
sellest valgusest hommikuni
mälus mälestuste lõõm
Sisin-Susin-Pusin*
milleks rääkida portugaallasest
kellel on mitu alter ego
mille varjus kirjutada tekste
ja esitleda ennast erinevate visiitkaartidega
see on nagu valgusspektrumi
laiali laotamine
ja värvide välja kookimine
võib-olla oli see talle kasulik
tollel ajal tõesti
peidus mängijad on tavaliselt kaitsjad
vahepeal väga vanad nagu meie kilpkonnadki
aga on vaja ka ründajaid
neid kohati agressiivseid jõmme
kes annavad söödu, et palli lüüa väravasse
meil on kõigil kõiki vaja
isegi kui see tundub nagu filoosfiline arutelu
pikkadega matkaõhtuteks
kuidas saab olla mid .....
Jõuludest jaanipäeva !
aeg ja elu selle sees
on jada.
selge rütm.
pimedusest valgusesse-
päev lühendab ööd, ei maga.
kõigil paraneb rüht.
jõudes märkamatult
jaanipäeva aga,
selgineb siht.
valgusest pimedusse-
jõulud polegi mägede taga!
kaob silmadest sädelev kihk.
-- .....
mis siis et hing
mis siis et hing
juba teab silm
vaatama kogu aeg
enam ei kipu ons ilus
veel mu kräsupea
et igavesti ei kesta
küllastunud päiksest
see lillena avanend tund
valguse kosena päeva
voolamine
kui sirel õitsmisihas
öö on lakanud
olemast pime
kesk lõhnade värvide
lopsakat pillamist
sa unustad näo ja nime
saad üleni olla vaid
viimaks sina ise ei küsi
milleks meelel see
suvega arutu kaasa minek
10 000 kulgemist
hilinenult märkad
kümme tuhat kulgemist
korraga on taeva all
olgu päev päikest täis
talvel madal hiirehall
kõik asjad on olemises
leidnud omale koha
kellanupp maja välisuksel
käokell köögis
puuriit räästa all
suve lõpus õitsema
hakkav astrite peenar
saun pisut majast eemal
mis siis hetk kulgemises
võib minna katki
lasta ei taha ajast lahti
ka siis kui enam
sa ellu pole armund
on igavene tema kulg
taeva all päikese
põlemisest valguse
pillav tulv
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
Sõbra värsse lugedes
me hinged kaua olid
päevade rägastikus
üksteist otsides
igatsuste janus
õnne piinavas valus
nii hele oli see ootus
nii sügav nii puhas
see uuesti korduks
oh jumal aita mind
selles palun
*
Need valged ööd
kui kerge on kardinate
taga see puhtevalgus
täis õitsmist kaugus
kui vähkremisest kortsu
läheb ase sa ajal
omasoodu minna lased
tunned selgelt
me olemine võimalik
on üksnes tänu päikesele
tema põlemisele ilmaruumis
mis muutub valguseks aknas
ka öösel juunis
veel selle õitsemisega
siis kui kasel lehed
kasvanud on suureks
all järve ääres rohus
avanevad tulikate
kuldsed õied
sa sellest ikka veel
hammustad huulde
et ka tulilled kaovad
tähtedena tuulde
*
rõõm mind täidab
aina lühemaks jääb öö
päike hetki hahetuses
juba läidab
magada et saaksin
valgus kardinate taha
tuleb peita
või temaga ühes
voodisse heita
*
veel selle õitsemisega
koos saad olla
meel sihitult sinna
ja tänna ringi ei kolla
On
ja Sa oled ka
alati mul kuklas istunud
ma ei saanudki eriti täpselt aru
kui ma väikene olin
aga Sa jäid mulle meelde
ja oled siiani minu südames
Sa oled valgus
ja soojus
kui ma tagasi vaatan nendele aastatele
Sa oled siin
alati püsinud
minus
ja ma ei taha
kedagi teist
sest
Sa oled ületamatu
ja see pilt
mis on kuvatud
minu koljus
see jääb
see on jäänud
Peegeldused (vanast kaustast)
rõhudes päikese tiirlemisele
saan viidata, et poisist on saanud mees,
kui ta on läbinud esimesed kaks kümnendit
läbitud tähendab jõuda elusana kolmega algavatesse aastatesse
kriitiline faas kui toimub ümberhindamine
tsükli lõppedes 27 ,28
paljud nii manala teed läinud
ära lase lapsepõlvel ja sellest tekkinud sõltuvusel enda eest rääkida
pole vaja
mineviku mäletamine on valikuline
mõni kujundab enda terve persona üles valedele
aga ka see on ellujäämisinstikt
kaitsemehhanism
vabandus
emotsionaalselt kättesaamatu
sa ei saa enam olla tulevikupoiss
.....
Savage - Only You
Ainult sina
Kui mul tõesti pole midagi teha
Ei saa olla tõsi
Ainult sina
Kui otsin kedagi uut
Sa oled vihje
Ainult muuda mu meelt
Kui tunnen end nii pimedana
Siis paned mind nägema
Armastus on vaba
Ainult sina
Kui vaatan sinu silmadesse sinises
Armasta mind ka
Ainult sina
Kui su pisarad on valgustatud kuu valguses
Naerda liiga vara
Ainult muuda mu meelt
Kui tunnen end nii pimedana
Siis paned mind nägema
Armastus on vaba
Ära tõuka mind eemale (Mu armastus on elus)
Ära jäta mind surema (Sa jääd ellu)
Hoia mind tugevalt (Lülita tuli välja)
Kõik tund .....
Tagasi juurte juurde*
vanaonu kummikud ja kummastav külapood
kus pakutakse kõike
kui kõik panevad selga uhked riided
aga sina lähed sinna nagu klassikaline maainimene
kes oleks seal kasvanud ja elanud kaua
Lõuna-Eesti metsad ootavad mind tagasi
kord kui saan sinna oma aja ja panuse leida
et seal see taluhoone korda teha
ja oma rõõmud, mured, leinad ja vaevad
sinna uuesti matta ja matta
maainimesed ei tea, mis rikkus on linnapreilidele
tulla vabasse loodusesse mürgita õhku hingama
ja kuidas seal ajakulg käib teisiti
isegi kellaseieri liikumisel pole tähtsust
kui saad vaadata elavat tuld .....
27.mai öösel Allikal
männi okste vahelt
maiöö valgus aknas
magada ei lase
sa midagi ei taha
lihtsalt meel on sellest
arem tasem
kaua puutumata jääb ase
*
Liisule
Su hing on kevade
ja suve ligi mitte
enam nendest lahus
supleb nagu aed
õite vahus
joob päeva peost
päikse heldeid kiiri
koos ehaga saab
õhturahuks
hommikuga aknas
õnnevaluks
Rongilt maha tulles
nähes teid niimoodi
kahekesi käsikäes
kevadöösse minemas
suu mult küsib
mis on arm ma vait jään
kaua lausuda ei taha
ühtki sõna viimaks kohman
küll veri ära tunneb
kui arm on .....