Sõnale aken leiti 220 luuletust
amps
Vabanda, kuid hammustama pidin sinust tükid
Ise oled süüdi, et nii maitsvana mul näid
Osakesed sinust oma südamesse lükin
Suu maiustuste jälgedest teeb puhtaks kleidikäis.
Vabanda, et ahnitsedes neelasin su alla
Põhjani vaid sõõmuga ma janunedes jõin
Olid mulle mereks, mina jalutasin kaldal
Teadlikult sus uppusin, mu süles maale tõid
Vabanda, et mõnikord mul puudub sinu-isu
Tead ju küll, et tujukana unustan su sära
Ometi jääd alatiseks pakendiks, mil sisu
Ostan sokolaadi, muidu söön su lihtsalt ära.
(Heliriin Puistamaa)
Kõik, mis on hea
Vihmast märg aken,
kargekülm tuba,
Sina seisad juba
lähedal, ma tunnen.
Käed mu ümber,
suu mu kaelal,
häälel mahedal:
„Oled mu ingel...“
Sulgesin silmad,
hoidsin hetke,
et jääks meelde,
Su käed soojad.
Sest kui möödub
aega mõnda,
saan tunda,
kuidas kord oldud.
Grita Hunt 2011, mai.
Õnnepisarad
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale.
Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
“Miks sa nutad emakene?”,
murelikult hüüdsin ma.
Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
“Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad.”