Sõnale kahetsus leiti 58 luuletust
Ainus ja Õige
Kõik need aastad- Miski pole muutunud, tundmus mis ei suutnud uut,
iga tukse lojaalselt just Sulle kuulunud, esimesest...
viimaseni, tean täpselt miks ta teeb nii, sügaval rinnus,
tasakesi kisub, kui põimuvad pihud, esimesest korrast igavesti..Sinu,
Ennast enam peita ei saand, seda tundmust aastaid katsunud eirata,
aastad polnud armulised...teist sellist leida Ma.. keda Ma üritan petta ah?
Ainus ja Õige.. ehk seiklen liiga kõrgel, kuid nõnda alati ma mõtlend,
enesega võitlend; tulemuseks kõik vaid põhja kõrbes, kartes, et kõik kahetsusega lõppeb..
Isegi kui ainult vaik .....
Kollisioon
Ma seisan ristil- ristmik vaeb
mind võtta- kuradile saata
Teekäijal hinge puhtust kaeb
siis kutsub edevuse laata
Käib tehing kummalises tehtes
ma midagi ei võtta tohi
mu jaoks on edevused ehtes
kui loobun ise süüdi ära ohi
Päev viimse valge valab ära
viib meeletused silmist must
on sosinad ja salapära
uus ahvatlus kesk pimedust
Just siis kui laabub meelepiin
uus meelekindlus uus moraal
kuu tuleb näitab kes on siin
täis kiusatusi tuba saal
Ei tohi murda lilleõit
kuid süda ahastuses tingib
Ma sunnin südant- minu võit
hetk hiljem võta- ennast king .....
Mustast tindist nõretuv kontuur
Kaugel, nii kaugelt, mälestus tundest,
seistes siin külmal uksel, räsitud tuulest,
ootus, lootus, et viimaks ta kuuleks,
viimaks ta tuleks,ta nimi õrnalt mu huultel,
olles teel kohta mis piinab vaid hinge,
endiselt lõõmamas hoidmas mu kirge,
aastad mööduvad, siiski miski ei muutunud,
kõik endine ikka siin, kui su esimene puudutus,
Sirge see selg südamel mis on ammu murdunud,
Olin viimne kelm, tunnen end jultunult,
Mu õhetavast näost võid lugeda, et mul on häbi,
Kahetsus närib mu päevi, seni kuni need päevad..
saamas on läbi,silman pimedas taevas üksikuid tähti,
.....
Ületamatu mulle kui Mt.Everest
Istun ja ootan; vihm ei lakka;
Piilun ehk kohtan;kuid ei..
Nii ta ei arva; kaunilt kallab;
Külma tuule abil värin mu haarab;
Värvin maailma kus ei julge tahta;
Enamat kui su kauguses imetlemist;
Meenutan kuidas su lihtne olemasolu;
Mulle ime tegi; peast vist segi;
Keegi pea mind kasvatama;
Taevas nii mu tegi; anumana;
Julgematta ammutada; rohkemat;
Teades; et ahnuses taat mind võib
Siis kahtlustada; valu tagant siiski;
Pisut sosistan; salamisi ta kosmilise
Pintsliga joonistan; lähedust; mis..
Su häälest tulnd; valetan kui ütlen
Et ma ei karda tuld; ja et ma pole kurb;
.....
pean palvust puidust pingil
vaid enda löödud naeltest ripun ristil
loen tänupalveid puidust pinkidel
silm sinine käes pävinäinud kindad
verd vedeldanud hundijalavees
samm sammuna saand talletatud teekond
pilk pihtind preestreid pätte pühakuid
ka langend ingleid kohand silmast silma
ja mōnega neist siiralt sōbrustund
kõik armulised armuannilauad
tilk tilgatumaks joodud veinidest
vaid lahti kistud hinge süva haual
saab ristik kuulda kägu kukkumist
las kahetsused lendvad lahkelt tuules
aeg andunult kōik armid andestab
ilmeksimatult eksleme kōik ilmas
tee taevatreppidel on tuline.
.....
Surnud ring
Nüüd istun ma siis siin,
kus kunagi me kehad sütitasid
lampe,
kus kuulen siiani veel sinu
samme,
kuni armsas pitsis suuni tõusmas viin.
Siis läbi udu ma püüan helgeid helke,
mis valgustaks mu teadvust ja mind siis
taas maale tooks, et kahetsuse pendel
mind hüpnoosi ning end haletsema viiks.
Kuid pohmelli järel naaseb surnud ring.
Taas tuigerdan ma
mälestuste rägastikus,
kuhu viind mind
teede juhuslikkus
ning öö hämaruses huulil maandub gin.
Tunne Hetkeks
Tunne Hetkeks, et sinuga olen siin
pole arme ega valesid
pole aega ega saatust
Tunne Hetkeks, et sinu hinges pole piin
ma sureksin, et uuesti elada vaid
olen väsinud eest pagemast ja jooksmast
ma sureksin, et uuesti naeratada vaid
kui valesid jaksaks kustutada vaid
mu ehitatud müürid andesta
su südamesse tehtud haavad unusta
veel üks kord kaasa tule minuga
veel üks kord luba olla sinuga
Tunne Hetkeks, et pole see kes olin
pole pisaraid ei piinasid
pole valu ei haavasid
Tunne Hetkeks, et armastus sinus olen
ma sureksin, et uuesti armastada vaid
olen väsinud kah .....
Hoian endale oma
Hoian endale oma tunded,
Et teid oma jamast säästa
Sest loen absoluutselt igalt huulelt
Et miskit ei saa enam päästa.
Elu vöimust vöimatusse vöida
Lihtsalt löpputusse igavuses söida
Kas on sul üldse mis sind nüüdseks veel köidab?
Kas elu möte on veel alles?
Kas midagi on sulle veel kallis?
Sest minu pärast vöiks pöleda köik mis siin salves!
Kahetsedes kahetsusi
Toites ainult neid masendusi
Otsides neid asendusi
Mis asendaks sind... Sest sa oled ikka veel mu peas!
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Kui oleks ma sinu
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa pimedust ei tunneks ka korraks.
Kui oleks ma kevadine sulavesi,
hingest sul uhuks minema kahetsusi.
Kui oleks ma tuul su palgel,
ma suudlusi saadaks veel aovalgel.
Kui oleks ma lumi nii õrn,
ei jätaks ma hoolitsemist mitte üks põrm.
Kui oleks ma taevane pilvetups,
su enda sisse mässiks kaitstuks.
Kui oleks ma sillerdav oja,
sul näida püüaksin veetlevana.
Kui oleks ma purikas katuseräästal,
sind kõrvale vooliks endal.
Kui oleks ma tormine äike,
sind jätaks ma rahule, oled ju väike.
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa .....
Truudus
Kõik teavad, et alati magus on mesi,
et tuli on kuum ja külmunud jää,
nii meiegi suhe on selge kui vesi,
see praegu nii on ja nii see ka jääb.
Ei ole mul vajadust petta ja salata,
mängida süütut Su pilkude ees,
mind jälitab kahetsus, soov uuesti alata
ja järgida alati truudust sel teel.
Mina.
Andesta(n) su-mu valu
Andestan su lahkumise pinnapealse valu...
Ise tahtsid, ise läksid, sõrmus tagataskus...
Ütlesid, et olen tugev...küllap mina talun...
Jäänuksime sõpradeks, kuid sina olid vastu.
Kinnitasid kahetsust, kuid silmad püüdsid teisi...
Küllap minust saanud oli harjumuse jõud...
Ei ma küsind kulda, karda, lõunamaale reisi...
Ise kohvi voodisse tõin, ise pesin nõud.
Sõprade ees uhkustasid: "Mul on parim naine"
Järgmistega arutasid, kellel pringim rind...
Nüüd, mil jutud selgeks räägitud kõik lõpuks saime,
mõistan, semudele kiitnud polnudki sa mind.
.....