Sõnale kamin leiti 133 luuletust
Sügisele
Kastehelmed pärlendavad
päiksekiirte käes.
Härmatis on katnud rohu -
algab selge päev.
Linnud puudel lõõritavad
ühte murtud viit.
Kätte jõudnud ilmad külmad,
kured läinud siit.
Kaminas on tulekolle –
mälestusi kütan.
Jäänud veel on miskit meile
soojendamaks südant.
Sügis
Egas vihmastel sügisilmadelgi
midagi viga pole,
udustel ja pimedatel õhtutel
siiski on veidi kõle.
Vahest leiab toaski
elamise- olemise rõõmu,
teha kaminasse tuli,
võtta punast veini sõõmu.
Las aknal vihma krabistab
ja väljas tuul vingub,
mul tuli praksub kaminas
ja hingel püsib soojus.
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Kuum süda
Magan lahtisilmi,
olla on mul hea,
kaminas veel tuli,
praksumas on seal.
Kuumalt lööb mu süda,
nagu süte peal,
ei ta jahtu ära,
kuniks sina seal,
huulepulga jäljed
veiniklaasi peal,
maasikane suudlus kaelal,
ilutsemas seal.
Lagi on nii madal,
mõtteid kokku loen,
uni tuleb tasa,
päeva pole veel.
Hüljatud tuba
Külm talvine tuul õues sasib oksi,
Ei teagi, kas on igavene vist see?
Keegi võõras mu akna taga kopsib,
Küsib ta, et äkki lasen sisse veel.
„Pole toas ruumi“, ütlesin ma talle,
Ja ta pikalt otsis siis sissepääsu.
Lootis, et jõuab, nähes lumevalle,
Sisse veel enne, kui mu tuba jäätub
Pikka aega pole keegi viibinud
Toas mida täidavad ämblikuvõrgud.
Nii edasi minnes tuba plahvatab.
Kui tuleb keegi, kes varem hiilinud
Keegi kelle tuli tugevalt võngub,
Siis mu tuba täidab uus leek lahvatav.
Detsembrikuu
Algab detsembrikuu - see jõulukuu.
Sellel kuul nagu polekski muud ...
... kui jõulusalmid ja jõuluinglid,
päkapikud ja jõulukingid.
Aknal sussid ja kaminas puud,
õhetavad põsed ja laulavad suud.
Koolipeod ja tähtsad ballid,
lastel kaelas soojad sallid.
Jõuluõhtul laual kalkun,
jõuluvana kinke andku!
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Lausutud sõna
Võid ju arvata, et ah, mis nüüd mina
ma pole midagi erilist teinud?!
Aga tegelikult tõid naeratuse ta näole just sina!
Sinu lahkelt lausutud sõna või süsimusta huumori jupp,
teie kahe siseringi nali...
Hetkelise olemise kergusest kantuna sai ta jõudu end korrakski välja vedada voodist ja piiluda kardina vahelt õue...kevad läheneb vääramatu jõuga, mõtles ta ning tema silmanurka tekkis kuratlik läik.
tri:nu
Kevad on jõudmas, JAA!!
Nüüd päike on väljas ja õhtu on soe,
armastus Sinule põuegi poeb,
kui taevas on kuu, siis öö on külm,
on meenumas jälle talv.
Tuul on soe ja rohetab maa,
päikene hangesid soojendab,
lompides hüpates hõiskan: "Taas
meil kevad on jõudmas, JAA!!"
Las loodus see tärkab õitsele,
rohtumas mudane metsatee,
lumi see kaob nüüd ojades
kui paistmas on päikene.
Mina olen siin ja Sina oled ka
säramas kevadise õiena,
tulen Su juurde ja kallistan,
on kevad meil südameis taas.
- Tarmo Selter -
2024
Pärast ETV uudiste vaatamist
kelle käest küsida
kes need linnad ja külad
ükskord terveks lapib
kui vihkamine rahvaste
vahel saab viimaks läbi
vaid surnuna kirstus
mööda tänavat koju
sõjast tagasi tulla pole häbi
miinidest põllud kes puhastab
mürsuaukudest teed tasandab
ühishauda kokku kannab
laibakotis surnud hakkab
ravima katki läinud hingi
leskesid emasid lohutab
aeg tuleb tütar uuesti hakkab
küsima millal kandma
võin hakata peokingi
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Soe abikäsi
Soe tunne mind täna valdas,
abistasin inimest,
kes minult abi ootas.
Võhivõõras inimene, kel jalg kipsis,
ülekäigu rajal seisis,
kätt abistavat ootas.
Palus lahkel pilgul ta,
et kas saaksin teda aidata
üle tee ma.
Suur hirm tal selle ees,
äkki valgusfoor lööb punetama
tema ees
ja autojuht lisab kiirust teel.
Käevangus tasa liikusime,
aeg teel seisma jäi.
Turvaliselt teed ületasime,
hinges soojus,
see südamesse jäi.
Libedad teed
Kõikjal kõnniteed on kiilasjääga kaetud,
sõiduteel ei ole käia lust.
Helkureid mul küljes mitu,
nad on üsna lähestikku,
et autojuhid märkaksid mind-,
igal elul on ju hind.
Ikka tasapisi tatsun,
kõnniteel seal keegi ei astu.
Ei ma ole kahevahel,
kus libedaga kõndida,
sest helkurid on need,
mis aitavad mind sõiduteel märgata.
Mõni autojuht mul heatahtlikult naeratab,
pidurdab,
pead noogutab
ja siis kiirustamata edasi kulgeb
tema tee.
Tunne hea mind valdas üleni
ja murelik meel kadus kiiresti.
Kui saaksin võtta Sinu valu ja vaeva
Kui saaksin võtta Sinu valu ja vaeva,
laseksin tuultel kanda nad kaugele.
Metsa taha paksu tihnikusse,
suurde sohu, kuhu vaev ja valu
vajuksid sisse.
Näen, kuidas Sul valutab hing,
kuulen hinge nuttu.
Las kuivatan Sul pisarad
sõnadega, mis soojad,
las poen Sul põue sügaval',
peatan valud piinavad.
Aastaajad
Kannan talve endas -
tuisuvalle lumiseid,
kõike mida anda
talverõõm see endast võib.
Kevad on mu südames -
roheluses ilu,
vesi voolab ojades,
on öösel veidi vilu.
Suvi peitub meeltes -
päike, soojus, rand,
elumerelaintes
vabalt tunnen end.
Sügist leian hinges -
värvides maailm,
leht see tuules ringleb,
saates justkui mind.
Igal aastaajal
oma ilu, võlu,
vahel valu vaja,
et sündida saaks elu.
- Tarmo Selter -
2024