Sõnale linnud leiti 217 luuletust
Mõtetes tagasi Sinna..veel ja veel
Tagasi ….sinna..veel
Kus kukub kägu ja lendavad linnud
Mõttes tagasi sammu ma astun
Üks kord ja ka see
On mõte, mis tunde loob varje
Mille taha peita võib ennast ja seda
Mille kõige pärast armastan ma teda.
Mille pärast, ma küsin iseendalt?
Kas õhu, või lõhna, äkki silmade värvist
Äkki juustest või embusest või hooips särgist?
Vahest ma mõtlen püksivärvlist…
Kuidas kõik on traageldatud ühte kokku,
Ühte suurde tunde rägastiku põlle,
Mille ma ise kudusin kuldkollasest niidist
Ja sinu käed on nagu siidist :)
Ja sa puutud mind ja vaatad sügavalt si .....
Sügis tiibu lehvitab
Sügis tiibu lehvitab
linnud traadil ärevad
marjapõõsas klutipaar
õunapuu all küpsend klaar
Sügis tiibu lehvitab
mustjasvalge taevakaar
päike vähem kulda kallab
hinges kurbus mind nüüd valdab
Sügis tiibu lehvitab
öödki kõik on pimedad
vaikust häirib tuulevilin
kõrvu paitab metsakohin
Sügis tiibu lehvitab
kuskil keegi kannatab...
Misasi on jama?
Otsin omale uut vaktsiini süsti
kustutasin vana aja ära ja karvad läksid püsti
nüüd kodulinnast pean hoopis kaugemale sõitma
aga lootsin paremat aega võita;
läksin esimest korda see nädal ujuma
aga pidin seda kahetsema
mil veelinnud jahtides sukeldusid
mu munad külmast kokku tõmbusid;
läksin uksest välja
aga seda panin tähele hilja
mil samme olen alla astunud
võõras kass on trepile sittunud;
see suvi saabki olema tatine
ilmaennustajat kuuldes olen pahane
ja pole ime, et vesi nii külm ongi
sellest ma siin soiungi;
klassivend ütleb, et misasi on jama
t .....
Loomemaailm
Loomemaailm nii habras ja õrn
kus kurjusel kohta ei ole
sinna peidetud kurvad südamed on
ja pisaratest sündinud mered
Loomemaailm täis õitsvaid lilli
nii mõnigi õis närtsinud seal
linnud lõõrivad ja päike paitab pilvi
Vikerkaare värvid
taevakaare peal
Loomemaailma tahaksin ma minna
Mul kahju on sest,
et sündima pead sinna...
Mis kevad?
Kuulge, kaasluuletajad
millest te küll räägite
võite olla kevadest kirjutajad
aga selle naeratust ainult nägite ;
kojamees lumisel tänaval lehvitab
esimesed linnud kah lõunamaalt tagasi
küll surm neid külmaga tervitab
kliimamuutus on üks halb asi;
ei saa pargis rahulikult sittuda
perseauk külmub tuulega kinni
kas asotsiaal võib politseile sellest kittuda
ta panna kartsa keegi ei sunni;
ei saa tööle minna
hommikul lukk koridoris külmunud
libedusoht valitseb jälle linna
kes poleks talvest enam väsinud;
teeme sõpradega uue lumememme
ja lahendame koos su .....
Mõttelend
Õrn udu
kastene maas
liblikas rohukõrre peal
virvendus õhus
läbitungiv päikesekiir
soojus südame peal.
Pilved vatiselt pehmed
rändlinnud varakult teel
mõtteis neil järele hüüan
Head teed! Head teed! Head teed!
Loksumas sinine meri
üksik kajakas vahuharja peal
istub seal üksinda seni
kuni lainetus uhub ta sealt.
Rannaliival ei ühtegi jälge
jalajälge kaks
maha jätan seal
merekarbid haigutavad liival
neis kohina äratama pean.
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Sügis
Lehed keerlevad kõnniteel,
puudel lehti on veel,
vahtralehed kuldkollased,
pihkugi mahuvad need.
Päikseketas taevas madalal,
rändlinnud lahkunud on,
tiigivesi mustjas kollane
konnade koduks see on.
Punnsilm konn,
lõua all pehme kotike,
krooks,krooks-ta rahul on,
sulpsti kõrge hüppega,
tiigivette poltsatab.
Pehkind kännul elu läbi,
putukate saagiks sai,
orav peitnud sinna käbi,
või ehk see tal üle jäi.
Suvi kaua hoidis pihku,
rivaalitseval sügisel,
lõpuks mindi ikka lahku,
võim on kuldsel sügisel.
Vikerkaarel
Kiikusin vikerkaarel,
silmad kinni,
meeled valla lastuna,
ühelt kaarelt teisele kõikusin,
taevalikku õndsust seal nautisin.
Värviline uni silmalaugudele tuli,
pilvekene pehme padjaks mul oli,
tuuledki kokku võtsid end,
ja algaski vikerkaarel
mu esimene lend.
Linnudki kõrgel, aupaklikult tiirlesid,
kogu taevas oli vaba,
vabaks nüüd sai ka,
mu hing ja mu süda..
Sünnipäev
Täna tõusen hästi vara,
mul on sünnipäev,
päike paistab,aknal sära,
mul on sünnipäev.
Lilled noogutavad aasal,
mul on sünnipäev,
linnud rõõmsalt siristavad,
mul on sünnipäev.
Pajud maani kummarduvad,
mul on sünnipäev,
tuule pehme musi põsel,
mul on sünnipäev.
Meri laksudes loob viisi,
mul on sünnipäev,
kajakad tiibu lehvitavad,
mul on sünnipäev.
Eemalt mägedestki kostub,
kaja kaikuv hääl,
mul on täna sünnipäev..
Ootus
Vaata,linnud lendavad ära,
kallim,lähed sina ka,
või ehk siiski,jääd veel täna,
tiibadeta ei lennata saa.
Las need linnud lendavad ära,
kevad saabub uuesti,
kurbus hinges,ei tea mina,
kas sind näen veel iialgi.
Tuuled linde kandvad ära,
mul on tiivad tugevad,
sinu juurde jõuan täna,
südames ma tunnen nii..
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Sel ööl
Sel ööl ma nägin üht und
oli valge maa ja süda lõi tuld.
Mis sügisest must, sel näidati ust
talv tuli, õigel ajal just.
Lumevaip see mattis kõik rajad
küll koju jõuab, kes piisavalt tahab.
Ja minagi siin lumetähele laulan -
on hea, et oled kohal nüüd, talv.
Annaks veel, et tuisk jahutaks hinge
kui õnne liialt kogunud ma.
Ainult vaikus minu ümber teeb ringe
kui taevas toob kübemeid taas.
Naeratab paju ja särab kristall
mis katab väikest tiiki ääreni.
Kadunud linnud ja kadunud hall
naeratab päike maailmaveereni.
Naeratab vaikus, hääletult kiigub
.....
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!