Sõnale loom leiti 1054 luuletust
Suhkrumõmmi seiklus
Karvakogum Jaanus
õues müras ja tatsus
paksu lumevaiba peal
teda oli tore vaadata seal;
suurte käppadega kodust läks
tilkuv ila muutunud jääks
mil valgel alleel jalutas
ja end võõrastele tudvustas;
isegi päästis kalamehe jõel
inimestega suhkrumõmmi pole õel
sai hädalise sappa
ja andis teretates käppa;
saba muudkui lipub
ning auku kaevama kipub
talle tänutäheks anti maius
mis kodus lumel laius;
ta kõrvatagust kratsime
ning lastele mängida temaga lasime
täna oli koeral veel üks seiklus
kui jälle ise kodust lahkus
Mu vend taob põhjapõdral pihku
Kaugel põhjanabal
mu veli on tallis tööl
askeldab ta naabermaal
toidab põtru hommikul ja ööl;
ja see tõsine äri
saamidel vaja vasikaid aastaläbi
tema konte töö ei näri
aga tal vahest enda üle häbi;
veterinaar tuleb ämbriga
ning vend istub põdra ees
katsub Rudolfi vorsti peoga
et pigistada valget looma seest;
tall haiseb ja põder oigab
ta nina hakkas punakalt hõõguma
mõnikord tööl peab
mu vend põhjapõdral pihku taguma
Suhkrumõmmi
Klassivenna koer Jaanus
on õue saada suures janus
kraabib käpaga ust
ei suuda tagasi hoida erutust;
sest, kui tuli maha esimene lumi
kauniks tegu see ilmaruumi
karvakogumile mütata valges meeldib
püherdada maas naudib;
tegi end suhkrumõmmiks
üleni valgeks marmelaadiks
näksab õhust lund nagu maiust
ilm andis lõbusat võimalust;
tule koera kõhvitsema
sa ei pea midagi kahetsema!
Newfoulandil on tore iseloom
ta nii mõnus ja suur loom
Mopp!
Põrandal on tööriist
ei tea, millal sinna jõudis
ja jätkab seal vedelemist
kuni midagi kuulis;
ja ise see hakkas liikuma!
tegi "auh - auh" istukil
tuli perenaist lakkuma
karvad koeral kiivakil;
see on ungari lambakoer
komondor on neljajalgne rasta
elav mopp on see koer
ja elab üle 10 aasta
Voodiämblikud
Klassiõde loo sosistas
et ta midagi öösel avastas
oli tundnud, et miski jookseb
nii ta voodis istukile tõuseb;
kodus paljalt ta magab
nahka mingid karvad kõditab
pani tule põlema ja nägi
jalgade vahel oli lülijalgne vägi;
need on voodiämblikud
olgem edaspidi ettevaatlikud!
oma võrguga nad su peal asetsevad
ronivad keha aukudesse ja pesa teevad;
tal olid juba käed seotud
ja 1 ämblik selga ronis
hammustus valust väänab
see jutt arahnofoobikut painab;
veeretas end voodist maha
järgmine hammustas talle taha
oma näppe kehasse toksis
eest ja tagant ämbl .....
Karvakogum
Klassivennal on koer, mis karvane
must ja päris karu sarnane
ta nii suur ja mõnus
nimeks karvakogumil Jaanus;
Newfouland on ta tõug
alati ilane on looma lõug
müttab suurte käppadega
ja kraabib auke küünistega;
koer näeb välja midagi õudukast
aga päästab meid vesisest surmast
rahvas teda veekogudel usaldab
kalamees teda paadis eelistab;
rannavees koer müttab
ja siis vee pealt raputab
ütlen juurde seda
mul meeldib seda koera kõhvitseda
Karvatuust
Üks naine, keda tunnen, tal valge kass
mis nii karvane ja loomal puudu pass
tal on väikesed käpad ja kõrvad
alati kasimata on karvad;
kass on nagu karvatuust
loom pärineb pärsia tõust
mopist teda niisamu ei erista
et teibi varre külge ja tube korista;
see kass on lõputult kammitav
mängides looma käitumine huvitav
saab tehaga igasugu trikke
pereliikmeid on südamlikke
Julmkulm
Vaata seda kuju sääl
karvane tõuguke laubal pikutab
päikse all norskab mingi hääl
see karvakogum näos lausa elab;
ära ole julmkulm
see nagu täide pesa näos
kritiseerida seda pole julm
su koht on inetuse ajaloos;
raseeri karvad maha
eemalda keskelt oma umbrohi
see ei küsi sult raha
türa ma ütlen, kole olla ei tohi
sellist välimust ei sallita
tõmmu ja karvane inimene on elajas
vastik vaadata sind, kui kasimata
sest näed välja nagu värdjas
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Sa ei tohiks
Sa ei tohiks mõeldagi neist asjust, millest räägid
minuga, kui mitte keegi kuskil pealt ei näe...
Tegelikult tahaksin vaid olla vaikselt kõrval,
tasakesi südameni libistada käe
ja silitada loomakest, kes ikka pisut turris,
tohutumas kõrbes hüüda üksi hüljatut...
Abistada ühte hinge, kinnisilmi proovib
kes kasta õitsemiseni ka taime viljatut.
Sa ei tohiks iial teha asju, millest mõtled,
minuga, - sest ma ei ole kindel, kas sa tead -
oled katastroofiliselt veidi ära eksind
oletustes, kes ma olen ja mind kelleks pead.
/Mari*Uri/
Peatusteta
Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:
M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle.
S i n u l e. Ma igal ajal
selle kingiks sulle
ja ei mingit süümepiina
pärast sünniks mulle.
T e m a l e. Ma igal ajal
soovitaksin seda,
kiidaks või ka putitaks
või laseks sigineda…
M e i l e. Kui ka iganes
ma ette võtan miski –
see on asi igavene,
vähendades riski.
T e i l e, tuleb tunnistada,
poleks palju anda:
võite saada ülejäänu,
viitsite kui kanda…
.....
Eesel
Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…
Kui ei tea, mis niit, mis nõel
ja kumb käib kumma taha,
siis kaamel jäta rahule!
Nii astud eeslilt maha.
/Mari*Uri/
Tuhing
Päike sabistab nüüd igas pikas puus
endal sada rõõmsat linnuvilet suus.
All, kus korra raske lumirahe tammus,
Sipelgas nüüd kõnnib, seljas vastne vammus
Tüves surisedes tuksub värske mahl,
Pilvelt merre kukub valkjas juuksekahl
Nurmeküürul väike tüdruk hoiab sigu,
Lehekuurmel traavib teoga võidu tigu
Noore lehma nisast nõrgub rammus piim
Pool on minus tulek, pool on äraviim
Pool on inimest ja pool on vilgast looma
Hundijaht
Visalt sööstan ma, raugeva jõuga.
Olen taas nagu eilegi sees -
olen piiratud nurjatu nõuga,
taga lärm, lipud ees, püssid ees.
Kuuse varjavad passivaid mehi,
püssid pauguvad, vägev käib värk!
Lumel visklemas huntide kehi,
iga loom alles pool-elav märk.
Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.
Pole võrdsustme jõudude vahel,
kätt ju kütil ei väärata hunt!
Punalippudest piirab meid ahel,
nii meid hävitab julmalt see p .....
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks