Sõnale valgus leiti 942 luuletust
Teisel pool kuud
Teisel pool kuud
unenägudes kokku saime
vaikis Su nukravõitu suu
pilvede lõksu lahku jäime.
Raske on kanda hinges
seda rääkimata valu
oleme ühendatud veel
selles kõrgemas valguses.
Elu see on läbiv
magusvalus unine hetk
armastus ses' oma koha valib
teadmata selle hinda et -
ilma Teise pooleta ei saa...
minu maihommik
kordi unetuna vaadanud olen
kuidas öö asemel
taeva alune täitub valgusest
kaob toastki hämarus
asjad saavad tagasi oma
piirjooned tähenduse
köögis nuga on jälle nuga
lusikas lusikas hommikupudru
jaoks pliidile tõstetakse veega pott
siis lisatakse klaasitäis helbeid
tilk piima näputäis soola
ööst vabana hommik hakkabki
päeva uuesti algul nirena voolama
minagi oma elul alla lastud purjed
jälle tõmban pingule lipu tõstan
masti siis lähen dekile lõug habemes
päikest ja kohvi rõõmsana jooma
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
laseb lihtsalt selles olla
ööjahedusest
hommikupäikeses aralt
avaneb võilillel õis
mu silme all
valgust jooma hakkas lill
kui otsa sai aeg pime
sünnib õitsmisime
hea et meel anda ei taha
sellele hetkele ühtki nime
mul lihtsalt laseb selles olla
ringi ei kolla ei ütle nüüd mine
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
aeg unub sootuks
paisub täheni hetk
kui taeva alune
puhtevalguses hakkab
jooma valguse kuldset mett
sellest oksal suureks saab leht
sinagi päikesest joobud
helerohelisest kevadest
hing millestki enam
nüüd ei loobu
olemas et aeg tal unub sootuks
kui õitseb lill lehtib mets
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
pusisin Andrei teemal edasi
on igas armastuses varjul
ka tema paratamatu hukk
ükskõik kuis hing ei karjuks
jääb järgi üksnes tuki
kõrval mustav tukk
kustub kire lõõm
veres olnud suudlused
need õnnevalus ööd
pilgeni täis päikest rõõm
eha valgusena ehk siiski alles
me armu miilav hõõg
Elu.
Ma olen elust väsinud,
täielikult eksinud.
pea kumiseb mõtetest,
pole aimu elupõhimõtetest.
See kõik, mida ta ütles
häirib mind sel ajahetkes.
See siiani mu hinges
särab kuuvalges.
Ta murdis enda lubadust,
keelas mind elamast.
Valgus tunneli lõpus,
mu hing uppus.
Ma ei leia algust,
pole suuremat lollust.
Sisemas ma suren,
päästa mind aamen.
Elutahe kadumas,
äkki leian end paremas.
Taevasse
Elu muutumas taevasel merel,
päike tõuseb ja loojub koos kuuga,
olles päeval ja öösel nii ere,
hetkes varje ja valgust saab luua.
Ajad kadumas, taevas see jääb,
vahel selge, siis pilvedest tume,
ükskord palavas äikestki näeb,
siis väravad valla on lumel.
Elu peatumas taevasel rajal,
maist elu seal vähegi on,
rändlindudel lennata vaja,
vahel pilvedes saatmas neid torm.
Ikka taevasse vaatan ja mõtlen,
kuidas elada vabana on,
loodus pilvedes edasi tõtleb,
ükskord hävitab, teinekord loob.
- Tarmo Selter -
2023
Kuu
Kuu see paistab taas,
jah, kuu see paistab taas
meiega.
Päike vajub vaikselt metsa taha,
varjud jälle öös on võtmas maad,
võib arvata, et keegi veel ei maga,
uus elu algab, kui läeb´ pimedaks.
Kuu see kumab vaikselt õhtu eel,
valgustades kõigi nende rada,
kes nautimas on öises valguses
kuu sillerdavat kahvatunud kuma.
Pilve serv see ähvardavalt lubab,
merelaine vaikselt randa lööb,
rannaliival kahekesi juba
tekkinud on armastuse lõõm.
Kuu see paistab taas,
jah, kuu see paistab taas
meiega.
- Tarmo Selter -
2023
hing teada midagi ei taha
nüüd kuldset valgust
täis on tuba
meel päevale kaela viskub
suud andma tikub
ja siis ülaste manu
metsa lidub
mu õitseaeg nüüd algab
hing teada midagi ei taha
mis kunagi ma ära saland
kui päikest nõnda
päeva kallab mu tegemisi
ta ainsana õhtuni valvab
Õitsema hakkavat õunapuud vaadates
keegi puudutas mind
justkui olnuks see
mu oma hing
tundsin kuidas lausus
nagu Sina armsamat
aed kevadet ootab
iga janust punga oksal
päike peost joodaks
see kesta võib kaua
on kes teab kui pikk
ole seepärast kannatlik
nagu teeb seda
sinu põsk ja pilk
sai otsa korraga
minu ja õunapuu vahel
olnud kaugus valgus asemele
olemise lembe raugus
noorukina
kuu valguses Sind juua
ilm nii luua
taeva all kus ainult
õrnus puhtus
ära ütle see kunagi
kuhtub leekides hukkub
võimalik vaid poisieas
siis kui käharates lokkides
meil alles pea
*
kord olnud armu leek
meis päriselt ei kustu eal
mis hõõgund vere sees
jääb sinna igaveseks
ta nagu aknas tähe valgus
öösiti mis tuppa valgub
*
öö saab otsa akna laual
tilkuv küünal
enam Sind ma eal ei kohta
Su suu mu nime valus hüüa
mis oli tagasi ei tule
saab veel vaid uneks
mälu sinna ukse suleb
kaod kuhu Sina mu arm
meis olnud lemb ja sarm
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus