Sõnale vastij leiti 53 luuletust
...
Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
Hüvastijätt tingimusteta armastuses
Sa olid hetkes
Valgussähvatuses suures!
Sa olid hetkes
Armastuse juures
Sa olid päike
Mina sinu kuu
Sa näitasid mul valgust
Millel olin truu.
Sa olid soojus
Õrn puudutus mu hinges
Sa olid armastus
Neis hetkeis olid pinged…
Ja hetkes oli naeratusi-tunnete hurma
Need olid tunnid, kui unustasid surma.
Sa olid minu armastus…suur ja särav
Võiks öelda, et kogu universum oli siis meie päralt
LJ
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
Ma ei jää
Lihtsaid sõnu ei tule,
Nad on lahkunud unne
Nagu tallutud rada,
mis on mattunud lumme.
Olen tuhmunud kangas
keset pimedat lakka.
Mõra teekruusi sangas,
pime tee, mis viib rappa.
Nii sa ootad ja palud
Et ma kostaksin sulle -
Oli rõõm oli valu
Jäänud jäälilled mulle.
Ära too, ära tari -
see on tühine vaev.
Ees on süsimust vari,
Silmis purjega laev..
Rannal
Päikest täis liivasel rannal,
mind embasid armsama käed.
Pead hoides ta tuksuval rinnal
ei loojuvat päikest ma näind.
Nüüd üksi vaatan ma randa,
kas tuttavat kuju ehk näen.
Tuul veeretab laineid seal randa
ning loojuvat päikest vaid näen.
Ma usun, et ükskord sa tuled
ja palud veel siiralt mu kätt.
Kuid, kas siis pole kustunud me tuled
ja sellest saab hüvastijätt.
Lembit Laur
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Sõnad voolavad must läbi
Sõnad voolavad must läbi
Minu peale raisatud
Ma ei tunne valehäbi
Hing on segi paisatud
Sõnad voolavad must läbi
Olen tundetu ja kalk
Aga sa ei näe must läbi
Pealt ma olen külm ja tark
Sõnad voolavad must läbi
Hing kuid rinnus kisendab
Meie vahel kõik on läbi
Kurbus näkku piserdab
Sügisõhtu nukker valu
Ära puutu ära jäta
Ära hooli ega peta
Ma ei nuta ma ei palu
Olen nüüdsest üksik hing
Maren Toom 2010