Sõnale laotus leiti 50 luuletust
Miraaž
Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,
et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...
Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.
Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah'vad silmist
vaikselt välja voolata.
Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata...
Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.
/Mari*U .....
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennd .....
Kas saad...
Kas saad
naeratusi huulilt püüda kinni,
silmasära kustutada eos,
hellushetki pööratagi ringi,
teise südant hoida oma peos?
Kas saad
loodushääli vaigistada öödes,
päiksevalgust taevalaotuses,
linnulennult liblikaidki püüdes,
hoida tähti oma silmades?
Kas saad
olla peidus minu südames,
vaadata seal veidikene ringi,
sobrada mu kõigis tunnetes,
leida kirge, armatuse hetki.
Kas saan
mina olla Sinu silmasäraks,
Sinu päikeseks ses´ taevalaotuses,
tähtedeks Su silmis olla täna
ja ka homme, ülehomme meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
vahelduseks suvele
Kaldapajusid lumise Pangodi
järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
raagus põõsastele
koos kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga koos vaikimiseks
üks hääl kuni lausub
mine ära
sina oled siin
vaid külaline
mine ära mis siis
et siia lahti on
ka homme värav
*
taeva laotust ühtviisi aega triiki täitsid
nii punaste lippude kandjad
kui pruunides särkides marssijad
70 aasta hiljemgi
ei suuda sa hirmuta
siseneda nendesse aastatesse
teha lahti väravaid ja uksi
laagreisse kabi .....
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Vihm
Vihm on võtnud enda alla
kogu taevalaotuse,
kapast aina vihma kallab,
varjates kuldse päikese.
Terve päev on vihma päralt,
ladistab ja ladistab,
aga minul nägu särab,
vihm ju loodust puhastab.
Kõigil meil on vahest hetki,
kus hing igatseb ja süda kurb on,
siis nutuvõru suu peale laskub
ja pisaraisse silmad upuvad.
Kuid siiski pärast vihma paistab päike,
missest, et vihm on visa minema.
Taas päike särama lööb jälle,
saadab kuldse läike üle kogu maa.
Sõpradele võõrsil
Sina ei mõista
hinge seda valu
mida toob kaasa
endaga kodumaatus
ümber hall lage vesi
pea kohal
võõras laotus
igaveseks oma keele kaotus
selles rääkimise
igatsus ja janu
meel mida
päevast päeva
öösel unetuna
ära talub
milleks endale tahtsid
säärast saatust
Talverõõm
Päike langemas metsa taha,
öö tundumas rahulik,
tuul endast on jätmas maha
helbeid sinna, kus rägastik.
Pilvepiiridelt paistab tähti,
paistab kauguses linnuteed,
kõigist aegadest, mida nähti,
mida ootamas me meel.
Öises vaikuses tuule vihin,
väike hang varsti suureks saab,
taevalaotusest pilvepiirilt
lumehelbeid on näha taas.
Talvel tunded on segamini,
saab lumest ühte ja külmast teist,
on selgus saabumas aegamisi,
kuid talverõõme Sa tunda võid.
- Tarmo Selter -
2023
