Sõnale soe leiti 507 luuletust
Metsmaasikad
Mulle maitsevad metsmaasikad,
nad on väikesed ja nii magusad.
Soe päikene neid küpsetab,
vihmasagar hellitab.
Ja kuidas nad veel lõhnavad,
mmm, kuis suu nüüd vesistab!
Ootamist suu ei kannata,
metsmaasikate rännak võib alata.
Metsmaasikad väikesed, magusad,
puhta looduse süles-
Lõhna järgi leiab nad üles,
puhta looduse sülest.
Räästas siutsub linnuke
Räästas siutsub linnuke,
vihmast märg tal suleke,
tiivad rasked vihmaveest,
päikest näha pole veel.
Pea käib vilksti siia-sinna,
kuidas talle appi minna?
Emalindu pole näha,
kössitab seal linnupoja.
Mul on seljas vihmakeep,
kaitstud olen vihma eest.
Siiski kisun seljast selle,
lasen vihma enda peale.
Vihm on mõnus, pehme, soe,
linnupoju mõtteid loen.
Pilvist piilub päiksekiir,
linnupoju lendu viib.
Elu võõras käes
Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm
Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi .....
Hüvastijätt
Soojad tuuled meelitavad,
päiksel suu on kõrvuni,
suveaega ihkab minna,
iga suur ja väikegi.
Väsinud on koolijütsid,
pikk on olnud aastake,
räsitud on koolikotid,
tallatud on koolitee.
Kevad juba ulatanud
suvele on terekäe,
julgustanud suve tulla,
ära vahetada väe.
Head teed siis kallis, kaunis kevad,
oled olnud soe ja hea!
Nüüd avatud on suvevärav,
puhkuski võib tulla pea!
Armastus
Võin noaga südamesse lüüa sind,
kuid mul endal lõhkeb rind,
sind südamesse soovin,
sest sinust väga ma hoolin.
Süda kiirelt tuksub,
tundeid esile kutsub.
nii tugev on see tunnetehoovus,
nii soe mu südamesoojus.
Kas sa lõpuks ometi näed?
Meie jaoks säravad tähed.
Olen selles kindel,
et oled mu kalleim ingel.
Millal kohale jõuab sulle,
et kõige tähtsam oled mulle
Tõstad päikese esile, kui naeratad,
päike loojub, kui sa kurvastad
Kuu tõuseb nagu helk su silmis
nii unes kui ilmsi
mul pole enam sõnu
kokkuvõtteks oled mu elus mõnu.
Kevad
Pahupidi pööratud on jälle kevad,
rasked pilvekoormad peal.
Päikest näha pole enam,
uduvine hiilib mööda maad.
Sügise näoga vihmalombid,
laiutavad tee peal ees.
Eemalt paistab silma mulle,
toomingas, mis õiteseb veel.
Soe tuul on alles jäänud,
kevadesse kisub meel.
Pilve tagant miskit liigub...
Oleks päikene vaid see.
Emakene hea
Ma ikka loendan pisaraid veel,
mu armas, kallis ema.
Toas kardinad ma avan nüüd,
lasen sisse päikesesära.
Tean, varajane on see tund,
kuid ma ei saanud enam und,
sest emadepäeval tahan ma,
Su juures kaua viibida.
Pikalt Sinu juukseid silun,
kammin, pisut lõikan neid.
Oi, see soeng sai nõnda ilus,
nüüd tuleb kalli, kalli ka!
Musid siit ja musid sealt,
musid kogu ilma pealt...
Rõõmurohket emadepäeva,
emakene hea!
Linnupoeg
Leidsin ühe linnupoja
haavatud.
Ta nokake oli sulestikku
peidetud.
Ta siuts oli vaevaline
kurnatud.
Otsisin linnupesa,
kuid ei leidnudki.
Lindu maha jätta,
polnud mul mõtteski.
Avasin oma peopesa,
sinna ta mahtuski.
Siuts, siuts, mu suliskuueke-
Kus su pesake,
kus ema, isake,
kus õde, vennake?
Mul on kodu tilluke,
seal soe ja ubane.
Väike toa nurgake,
pesaks olgu sinule.
Kaitsen sind mu linnuke,
ravitsen ja terveks teen.
Nõnda hing mul härdalt nutab,
tasa laulab, terve metsatee...
oma tüdrukule
mu sõber mu õde mu naine
üks meid söestab leek
õpime taluma paineid
neid tuleb küllalt veel
kes tunneb äikese hingust
ajas ja enda sees
ei pääse sellest et pingul
on kui pillil keel
ei pääse sellest et katki
minna võib äkki meel
mõtted on üksteisest lahti
sõnad tühjad seest
ühtviisi tuikab veres
koivalges kiivitaja kaeblemine
mets helerohelises vines
päev valus ere
põld kus lõppes külv
algab elu ime
surm ja sünd
korraga on hetkes ühes
ja sina ise
hammustades huulde
teel tundi uude
*
Czeslav Miloszit lugedes
Sõja üle elanutele mõeldes
vanade meeste luuletused
on sama läbipaistvad
kui tilgad vihmast oksal
sarnanedes täis kasvanud
lehtedele puul
kui paljud sõnad
linnade pommitamisel
ära on põlenud
jäänud mürsulehtreisse oigama
surema nõgestesse
neilgi mida surm pole
puudutanud
puudub endine värv lõhn
su .....
Ilus oled, kevad!
Ilus oled, kevad!
sul juustes kirju pael,
su kleit nii õhuline ja lilleline,
jala ümber tilisevad kellukesed.
Ilus oled, kevad!
Su naeratusel mängleb mahe tuul,
su häälel soe ja pehme kaja,
su silmist kastepisaraid sajab,
su puudutus-see hulluks ajab.
Ilus oled, kevad!
Päike kuldab sinitaevas,
linnupere pesa teeb,
väike ojakene lookleb,
singa-vongalisel teel.
Ilus oled, kevad!
Kasepuu end trimmi ajab,
kogub mahla tüvesse,
tüvekoor on mustjas-valge,
kask armunud on ilusse.
Ilus oled, kevad!
Samblasülest kostub hääli,
mets täis on elupraginat.
Jääks .....
mulle saadetud luuletus
ole õnnistatud hoitud
armsaim tüdrukute seast
kes mul segi kord ajas pea
teiseski ilmas
seesama igatsus
valu karje
hingede üheks
saamise soov
elud kaelakuti koos
on mindki oodatud
mu pärast õhatud
mu värsse suule tõstetud
padja all hoitud
kümneid kordi loetud
mu juukseid Su sõrmedega
hellalt soetud
Sõjamees ja kassijüts
Sõjamehel seljas püss,
süles istub kassijüts.
Kassijüts on rahulik,
sõjamees on murelik.
Sõjamehel hing on soe,
kassinurr tal hinge poeb.
Kassijüts ei seda tea,
et sõjamees ta jätma peab.
Kassijüts nii armsake,
on võitnud sõjamehe südame.
On võitnud sõjamehe südame-
Nii kallis oled mu koduke!
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....
Kevad
Talve ei mäletagi enam
kevad on ju palju kenam
Lillevanikuid täis on aas
linnulaulust rõkkab laas
Kiirelt vulisevad veed
rändlinnud on tagasiteel
Rohututikene mullast tärkab
kevad loodust üles äratada aitab
Kevad soojalt südameisse poeb
hingel on nii mõnus soe
Tahad või ei taha sa
põue poeb ta ikka salaja
Tänulikkus kasvatab hinge...
Tänulikkus kasvatab hinge,
tänu tundma asjade eest,
mis sul on,
ilma, et peaksid muretsema asjade pärast, mida sul ei ole.
Tänulikkus,
et oled elus,
et suudad hingata ja võtta ühe pika sõõmu õhku nina kaudu sisse
ja suu kaudu välja.
Et Sul on keha, milles korraldada
nii suuri kui ka väikesid tegusid,
Et sul on soe tuba, kus lamada või tantsusamme keerutada,
vastavalt tervislikule seisundile.
Ole tänulik,
see, mida pead iseenesest mõistetavaks,
on mõne inimese jaoks tõeline rikkus.
Ära suitseta suitsu
Võta midagi ette koniga
sa tõmbad ju end surnuks
väiksemaks teeb su eluiga
söestab kopsud põrmuks;
saa lahti sellest sõltuvusest
meil on sellest ees kopp
et saame haisu mürgipilvest
mine psühhiaatri juurde, tropp
kui suitsetad, mil oled rase
laps sünnib peetusega
ning on see väga halb tase
kui mees elab väikse podentsiga;
küll vähk sulle tuupi teeb
sp. terve inimene kõhkleb
aort su rinnus keeb
küll see siis sul lõhkeb