Sõnale minek leiti 140 luuletust
Sügisel on minek taga
Juba lendavadki tuuled
viivad kaasa sügise
Miskit rebenes,läks katki
osa minu südamest
Ainult tunda saan vaid seda
kõik, mis minu hinge sees
Tuul ei lahti lasta taha
kisub sügist kõigest väest
Eks see minemise vägi
ei armu,ega halastust
Sügise aeg on lihtsalt läbi
las meeltele jääb igatsus
Minek
Aeg nõuab ohvreid.
Ohver peidab kohvreid -
ei taha minna ta.
Surm leiab sohvreid,
neid roimakullereid,
kes unustanud jumala.
Ehkki läheb nii kuis peab,
ei taha uskuda, kas oli vaja
minna ühel meist.
Võib-olla siiski mõnel veab,
ja tuhmub hingesopis kaja,
mis mäletab veel teist.
Aga iseenda kohver lahti
hoia, sest et pahatihti
pakkimiseks pole mahti.
Magama minek
Igal õhtu hilja
Proovin luuse lasta leiba
Kuid hoopis mõtlen
Laman ja mõtlen
Mõtlen välja riime
Kuid ei pane kirja
Täna pole ju viimne
Panen homme kirja
Hommikul on meelest läind
luuletus ja meele väin
Täna õhta juhtub vast sama
Hommikuks jälle meelest läinud see jama
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Igatsus
Vaata seda vihmapiiska,
aknaklaasilt alla niriseb,
Kevadel jälle porikärbes,
aknaklaasil piriseb.
Kiikan aknast välja,
taevas pilvine,
puudelt lehti kallab,
ilm on udune.
Mõtlen Sinu peale,
mil viimati nägime-?
Aknaklaasil ikka
seesama piisake.
Porikärbes jälle-,
tuleb kevadel.
Ootan Sind mu kallim,
kurb mul sügisel.
KODU
Armastan ja hoian teda,
kannan oma südames.
Kaitsen kodu, olen valmis
surema ka tema eest.
Ei kodust paika paremat pole
ja ta lõhna armsamat.
Kodu on püha ja kodu on aare,
teda austan sügavalt.
Tuhandeid jälgi võib ilmapeale jätta,
kuid jäljed, mis kodust lähevad
ja koju tulevad, nad jäävad ikka_.
Nad koju tulevad...
Taas ärkamas on hommik uus
Taas ärkamas on hommik uus,
lindudel on laulud suul,
kuu end pilve taha tuttu sätib,
kevad viimast päeva looduses tantsib.
Kuldab iga päikesekiir,
soojalt puhub tuuleiil,
loodus pakatab täies ilus,
süda soe on puude vilus.
Kevadel kurb ei ole minna,
ta rõõmuga on täitnud rinna,
külvanud õnneseemneid siia-sinna,
ära hoidnud pahurat ilma.
Ilusaid hommikuid tuleb veel,
suvi siiapoole teel,
ta otsapidi hinges, südames
ja kõigis meeltes ja mõtetes.
Nägin suve tulemas
Nägin suve tulemas,
kuulsin kevadet minemas,
päikene mul lahkelt naeratas,
rõõmsa tuju äratas.
Õrnalt liblikas tiirutas,
mesimumm õiel sumistas,
rohutirts viiulil tinistas,
linnukene hüvastijätuks kevadele vilistas.
Suur kevad meil tuli ja oli,
nüüd suvel tulla on voli
meie keskele,
nagu kevad meil oli.
Nagu võluri kepiga käis kevad
üle metsade, maade,
rabade ja soode,
ilu loomas kõikjale.
Puudutas kõik õunapuud õide,
et õitest kord ubinad saaks,
rõõmu ja lusti kandis põue,
et ei unustaks eal.
Ma lähen sest ma tahan minna
Tihti asju teeme mõtlematult
Ootame et keegi midagi välja pakuks
Vaatame kaugusesse
Istudes veelgi kaugemal
Kogeme elu
Kogemata elamist
Me peaksime minema
Ka samme lugedes
Me peaksime märkama ka olevikust kõrvale
Vahel peaksime lihtsalt olema vaikselt
Ja kuulama helisid
Mille summutame kõneledes
Labasemaid kõlasid
14.04.2018