Sõnale selgus leiti 68 luuletust
Selgus,valgus
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Mõned unistused, soovid
Mõned lendu lastud troonid
Kas ma vihkan,mida ootan?
Kas ma ootan,mida vihkan?
Kas loen päevi edasi
või hoopistükis tagasi?
Selgust,valgust juurde vaja
on mul sellel jõuluajal
Mõned päevad jäänud veel
Mõned sammud jõulueel
Pagunitega mees
Valin meest pagunitega,
kuid mitte meest, pagunite eest.
Pagunitega mees,kindel kui kalju,
seisab minu eest.
Pagunitega mees,
mind kui nõrgukest,tugevamaks teeb.
Pagunitega mees, tunnen temas lõvi,
kaitsetute eest.
Pagunitega mees,seksikuse sümbol,
minu silmades.
Pagunitega mees,
kas on ikka seesama mees,
kui pagunid puuduvad õlgadelt?
Sellele veel selgust saama pean,
enne,kui otsuse ma langetan.
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Kuum limonaad
Ãœkskord ei saanud ma vetsu
pk klassiga ekskursioonil tallinas
öövalve ei jaga matsu
et lapsi on ööselgi vetsus käimas;
passib keegi bürrokraat
kuri onu laua taga
äkki lõhkeb ta nagu kranaat
et mittekeegi maga;
rihm tuli sahtlist välja
laksatas vastu lauda
kui juba on nii hilja
pm. võib püksi kuseda;
minulgi põis lõhkeb
haaran tühja pudeli
tilli ots kaelas põikleb
alla kostub kusemisheli;
hommikul, kui proovile läksime
laulukaare alla klassiga
oma asjad laiali jätsime
tuli vaatama onu, kui miskit viga;
et mõni 8-9 aastane illegaalseid
aineid jub .....
Luhta läinud soov....
Me suhte alguses mul väga lootust polnud…
Ma võtsin sind kui ükskõik keda teist…
Mul ennem ka….. on tutvumisi olnud…..
Kuni märkasin ….et erinesid neist….
Su kaunis välimus, ja tarkus meeldis mulle
See sulnis kooslus….. see kohe võlus mind…..
Siis saabus aeg , et öelda viimaks sulle…
Ma saanud selgust…..ma tahan ainult sind….
Aga kahjuks tunded alati on kahepoolsed….
Jääb tihti vastuseta julgust nõudev proov…
Ja päevi kurbe…. nüüd pisut melanhoolseid…
Jääb ilmestama ainult luhta läinud soov…
Ãœmbrus
Ma olen vigane peast
Elan ridade peal
Kui neid sõnu siis sean
Mõtlen et järgmise laksuga leian midagi head
Mõte on selge
Olen täiesti terve
Segan ennast kui kaardipakki
Ja riietun lahti
Ma ise seda metafoori tahtsin
Hääl läheb sügavamale
Vaikus lööb selgust
Annab mu elule kergus
Pikalt see ei kestnud
Hingetõmme on tehtud
Vaikusest tulen ja lõpuks ma väsin ja suren
mediteerin kui olen siin samuses tules
alles hakkab pilt võtma jumet
Riimid mis viskan on täiesti lihtsad.
Seda maailma armastan. Sõnadesse on peidetud kood.
Ja igasugune mõte puudub sellel l .....
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Maha pühkida...
Uuel aastal alata uuelt leheküljelt
pühkida aknaklaasilt maha kõik
mahasadanud lumi
ja vaadata ennast
ja enda kaudu teisi enda ümber
kas see täidab või raiskab mu ressursse?
ja kui raiskab,
siis kas on sellel mingi tasakaalupanus, vahetus,
midagi, millega ennast taastada?
Tühjaks ja valgeks lüüa kogu plats
ainult nii saab selgust
kui oled aastaid põgenenud iseenda valu eest,
siis ühel hetkel mõtled,
kas valusam on olla suhtes ja jätkata
või nutta aasta agoonias, aga olla
raske otsuse juhul mõistuses selge
igal asjal on piir
ja kui me endale piire ei teadvus .....
Vormel1
Kui Juku oli 10 aastane
ja oma õega mõlemad kodused
igav toas ja õues ilm sitane
loeb siin avastused;
ükskord ses eas käisime vanemate toas
ja voodi alt leidsime üllatusi
akrodionit, ajakirju ja kärpsepiitsa isa omas
kuid emal samas muid eelistusi;
kingakarbist leidsin 4 kommi
igas erinevas värvis ja pikad
mõnel ots läinud ka lõmmi
kuid plastikust ikkagi need elukad;
tagant nuppu vajutades
põrisema kõik hakkasid
põrandale pannes 1 kimades
lapsed mängule mõtlesid;
läksid kõik neli kõrvuti maha
panime käima ja lasime lahti
kumb kiirem, jätab teise .....
Südame plekid *
Meie kõigi südames on plekid,
aga miks minu südames
agoonias hüüda appi
jaapani tantsuhiireke oma võimsas puuris
luues ise oma valikuid,
selgeks saab,
kellele haiget olen teinud,
keda riivanud,
nii k o h a l e jõuab see, et
tunneks kui süüdlasena, et
iseenda emotsioonide pimikus
ei suutnud olla piisavalt tasakaalus -
aeg õpetab
kurbusest pisarakeesid
puistada, kellele, milleks
jagada valusid nendega,
kes mind ei tunne
uduseks jääb pilguheit
veest nõrgunud paberilaotistel
nähes ometi uut algust
tasakaalu, rahu ja mõtteselgust,
seda kõike, mida üks .....
Öötunnid
Terve öö me ajasime juttu,
siis aega oli ei olnud ruttu.
Ei saanud me põgeneda teineteise eest,
kõik tunded ladusime välja endi seest.
Öötundidel selgemaks sai kõik,
tuli selgust, mida päev varjas.
Kallistasime ja suudlesime teineteist,
meie eludes uus etapp algas.
Puhastus*
valged riided kui pühaduse sümbol
nagu ingel või valge tuvi
kes mu aknale lendas
silmapilguks
Vene teatri lavalaudadel
ma tunnen taas, et see, mis on,
on tõde ja kuidagi sellest välja astuda
ei saa
Mu elu läks uperkuuti
tirel ette, tirel taha,
kui ma otsisin mooduseid
korraks siit eksistensist oma jälgi maha jätmata
näha uusi radu
nagu rebane, kes kaua istunud valvel
et saaks õhtuks magusa suutäie
jäi see loom ka minus valvele
et teada saada, et sünteetika ei võrdu iialgi
linase või siidise pehmusega
kõrge vibratsiooniga
või helidega, mis jäävad planeeti .....
Kallis
Sa minu ellu tulid, kallis,
päevadese sära tõid,,
hetkes tundetiivul kandsid,
puhata nüüd veidi võid.
Sa naeratad nüüd mulle, kallis,
olles minu päikene,
luues selgust päevas hallis,
silmad rõõmuläikesed.
Las ma hoian Sind, mu kallis,
olen Sinul olemas,
valmis ikka kõigeks, kallis,
mis meil elus tulemas.
- Tarmo Selter -
2023
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
Raamatud
sain jälle portsu raamatuid
ja seedin neid
vaatan nende sisu
ja remarke
nagu vanasti
kelle käekiri
kelle vedamine
kelle kingitus
kellelegi on need raamatud loodud
kellelegi lugemiseks,
aga mõni loeb raamatuid nagu
hingetõmbeid
hävitada raamatuid -
ei suudaks
kuidas saakski?
see, mida üks inimelu on loonud
oma mõtete ja tunnete kaudu kirja pannud
endas selgust otsides
ennast läbi tuulutades
kas selle koht on vanapaberis?
Iga raamatu koht on riiulis
või raamatukogus
või kollektsionääri juures
Parimal korral satuvad need ka kirjanduse õpetajate kà .....
Helge õpetaja
Õpetajal oli õigus.
Puhastada laused prügist.
Need kirjanduslikud liialdused ei anna midagi juurde,
kui nendes pole sisu.
Olen elu lõpuni tänulik Sulle selle juhatuse eest,
et juhatasid mind oma kirjanduse õpetajani,
kelle kaudu sai mulle selgeks nii eetilisus kui ka moraal.
Ta lubas mind nutma ajada, ma alguses kahtlesin,
kuid ma nutsin, kui kirjand oli liiga halb.
Ma olin nii ambitsioonikas, et olin nõus võtma eratunde,
(ma pole kunagi pöördunud võimalusest õppida topelt)
siiani vahel mõtlen ta peale ja tuleb meelde helgus ja suursugusus.
Ma ei teadnud veel siis, .....
