Sõnale kahetsus leiti 58 luuletust
Ingel
.Nad ütlesid, et tunneli lõpus on valgus / Arvasid, et see on uue algus
..Et paremaks läheb kõik / Läbi on see kole lõik
..Kui oled kui ingel
....Murtud tiibadega
.....Kui langed kiiresti
......Põlend sulgedega
.......Ei näe su silmad valgust / Pole sulle mõeldud uut algust
.......Vaid halvemaks saab minna kõik / Kohe ajalukku kirjutatakse kurb lõik
......Siis agooniat tervitad
.....Endas kõik sillad põletad
....Siis jätad hüvasti
...Kõik põletad
..Pimedast nii sügavast leiad end / Mõistad, et see lõpu algus
.Et lõppeks ometi see kõik / Soovid vaid
******** .....
Gravitatsiooni Eiraksin
Olin seal kui tõde suri
Kui meile laskus tume vari
Olin mina see, kelle oma oli käsi
Mu silmades sa seda nägid, kuis halb ma olin
Oma südames sa seda tundsid, kuis valu tegin
Sinu südame ja oma enda hinge nii vigase murdsin
Liiga kaua kestis veel, kestis kõik see
Et lahkuksin, su teise juurde lubaksin
Kui mulle käskisid, et lahti ütleksid
Murtud olen, pattu täis
Elu minust kaares mööda käis
Ei ole mõtet joosta, peituda
Tuleb parandada, uskuda
Elu, ennast ja äkki õnnestub ka Sind
Oled kõike mida pole
Armastad ja Vihkad mind
Kallistad ja Murrad mind
Igatse .....
Sa ei teadnud
Sa ei teadnud enne mis sul oli,
sa ei tundnud seda varem
arvasid, et olukord oleks võinud olla parem.
Seisad nüüd nõrgana iseenda ees,
vaikselt, haavatuna longates.
Alles nüüd sa tunned, et iga su sõna
Iga su lausutud sõna, peab end sööma.
Sa ei teadnud, et nii nagu oli varem
oligi sulle kõige parem.
Nüüd sa seisad alasti enda ees
ja ainult valu su südames,
kõike tehtut kahetsedes.
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,
et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid e .....
ikka veel ilma sinuta...
Kas mäletad päeva kui kohtusime?
mil pime ja külm oli väljas
Olime lasnas ja niisama istusime pingil
Mil jeff meil oli veel pisike, tiine
Su silmad ... on nii ilusad,
ning su juuksed on nii lummavad.
Sinus on minusilmis ilu
Millega sa mu mingil määral ära võlusid
Suudlen õrnalt sind suule,
mis mu hellusi ootamas...
ja need tulised,pehmed huuled...,
minu kirg on rinnus hõõõgumas.
Oma sõnu ma alati uskunud,
kus lubadused, ootused sees
kuid lõpuks sa ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...
Tean,et sa ei hoidnud mind,
sa ei teinud seda k .....
satelliit
jäi silma mulle miljonist üks valgusekübe,
kuid polnud see täht, vaid satelliit,
olla proovid minust kõrgemal, minust üle,
mulle ütled: "kao minema siit"
oled tundma mind pannud suurimat alandust,
ma polnud seda väärt,
kord palusid sa ka vabandust,
kuid ei ühtki kahetsuse häält.
nüüd abi paluma pean suuremalt väelt,
raskustega saan ma hakkama-
pean nüüd taas seal diivanil istudes
oma hingesügavikku lahkama.
kui oleksid veel siin, siis tean,
et teeksid endiselt mind maha,
ja survestaksid mind,
kuigi öelnud sulle, et ma ei taha.
kas sul endal ei hakka end .....
Brutaalselt aus
brutaalselt aus
paljudele ei meeldi
et kui oled otsekohene
ja ütled otsekohe !
aga milleks keerutada
luua kujutlemi
ja visualiseerida millestki,
mida pole?
või hoopiski valeväidete ja juttude peale
ennast kringliks vihastada?
oota veel, jõulud on alles teel
ja siis sa vaatad seda inimmassi,
kes kõik elavad pesas,
oma süsteemis, täidavad rolli,
ennast sealt eraldamata
nad arvavadki, et see ongi nende r o l l
aga puhka korraks ja mõtle, et
elu on mäng
sinu roll on mäng
sa mängid seda rolli, sest rollid jaotati nii
või tahtsid võtta selle rolli
kuidas s .....
Sisikonna ümberpöörd*
Sartre "Iiveldus" mu päevades
sisikonda tormiks kiskuv vaev
et saada lahti mürgitatud isiksusest,
keda pole kellelegi vaja
Oota, vaata ja uuri
oma värskelt pressitud sõstra mahla taustal
kuulamaks vanu meloodiaid,
mis viivad sind hetkedesse,
kus said olla emotsionaalselt vaba,
lõpuks kodus
iseenda tunnete südamikus
pole vahet,
kas sureme täna, eile ja homme
kahetsus või igatsus
nagu tõrvatilk mu kullases
mesises hingepütis
jääb alatiseks meenutama
neid hetki, mida justkui tuulelohena lennutades
iial kätte ei saanud
ja kui silmad sulgen,
näen seda film .....
Tuhmuvad tähed
Tuhmuvad tähed, nii kirkad.
Erksate aegade kurb vari.
Inimesed liig virkad,
ent ennast ei hari.
Et näidata oma võimu,
rajasid postid, mis vargsi,
võtavad aina tähtedelt lõivu,
varsti tuled kinni plaksti.
Peagi pole enam tähti,
siis tuhmub ka minevik,
mil neid samu tähti nähti.
Jääb vaid lavasoojendav videvik,
kellele järgneb pime vaikus,
tabav hiline kahetsuse rõskus.
Tuhmunud tähed, nüüd nähtamatud.
Vahel siiski vaatama satud,
neid tähti, mis olematud,
lootes ehk üks sisselülitatud.
Veel üks metsapeatus
No ei anna alla häda
oma enda ainevahetuse ori olen
soolikas ja pärakus asi mäda
autost välja minna tunglen;
instinkt ei anna häbeneda
nii inimesel ja loomal
kutse metsikusse pole erineda
mida võib tunda nahal omal;
vaatan üle roheluses nõgest
ja et heinas puuki poleks
toibun endiselt viperusest
kui läinud perse pühkimiseks;
kükitates tundsin kõdi ja sügelust
sipelgapesa kännu kõrval
jälle on põhjust ühel päeval
tunda looduses olles kahetsust;
siis kivi juurde end toetama ajasin
kus päike pole ammu seda kütnud
sambla pühkimiseks haarasin
siis j .....
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
Tädi Sofia volbriöö
Elas kord üks üksikema kahe pojaga
kellel pole head oma abikaasaga
kelle matnud koduaeda
sest pole naisel vaja teda;
koolivaheaeg on agoonia
saatuse julm iroonia
et Sofial kodus tüütud poisid
kes tal niisamu eksisteerisid;
küsides leiba ja suureks läinud arved
emal pähe kasvanud lõpuks sarved
et sitt elu vaesuses kahe nokuga
mille kasvatamine annab hingele nuga;
aga nüüd õige aeg tulemas
pärast volbrit pole lapsed kooli minemas
kui emal käes must piibel
kurjad plaanid tal käibel;
kui laste hing ei loe
siis ka muu riitus sekka ei poe
kui viia nad kinniseo .....
Mälestused
Mäest
minu teadvuse tipust
veerevad all
vabalt valitud hooga
minu elusurma surnud
tunded ja mõtted
ära aetud
ja ära kulutatud
sõprused ja armastused
All
oru põhjas
näen neid veel
mõnda aega veeremas
kuni lõplikult hoo kaotanuna
teevad oma viimased
kahetsuse tiirud
ümber enese kujuteldava telje
ning vajuvad vaikse mütsuga
unustusse
Nad tahaksid olla
oma viimases puhkepaigas
lihtsalt vedeleda
mitte kellelgi jalus
minu ajastu lõpuni
Aga ei
ikkagi tuleb
mõni maailmakoristustoimkond
korjab nad koormasse
ja sõidutab utiili
Unustusest rebituna
taas s .....
Püha auk
Mari tahab palju raha
täisealise naisena aga töötada ei viitsi
aga alternatiiv ei tee paha
seega töötukassast ei otsi;
nii ta issile pettumuseks
kasvatus läinud luhta
sõbranna abi on lootuseks
kes teab nurgatagust kohta;
ühes peldikus on püha auk
kus nokud välja käivad
kui teha mehele pauk
siis ausat pappi naised saavad;
mingi ümberlõigatud ja hall
see munn ja ka lihakas
on võõra ees vall
seega ei tea, kellega kähkukas;
Mari siis musitab ja paitab
sügab ning rindadega hõõrub
mees rõõmust oigab
kui vorsti otsast paugub;
aga siis šokk Mari hoo .....
Sõda minus eneses
Iga nädal, päev, tund, minut-
ma pean võitlust iseendaga.
Annan endast küll parima,
Kuid ikka kaotan neid lahinguid.
Mu peas käib sõda, mida keegi teine ei näe.
Justkui sõda iseendaga, aga vaenlasteks on hoopis- hirm.
Hirm ebaõnnestuda, olla hukka mõistetud, läbipõleda.
Liiga tihti selles nähtamatus võitluses, võidab hirm.
Hirm, et ma ei saa hakkama, muudab mu keha võimetuks, halvatuks.
Hirm ei luba mul proovida.
Ja pärast kaotatud lahingut tuleb-
Süütunne ja kahetsus.
Et ma ei proovinud, et ei kasutanud aega targasti.
Ma olen selles sõjas juba haavata .....
Südames on kõik haavad võrdsed.
süda on nii valus
nagu oleks teinud miljon viga
mida ei tahaks või ei suudaks tunnistada
nagu need patud lasuksid kõik minul
süütunne, kahetsus, haletsus
kellele neid vaja on?
ma olin ja olen rõõmus inimene
ma armastan kergemeelsust ja vabalt voolamist
aga ometi kui und ei tule või kui uni on liiga sügav
näen seda kui sisse graveeritult oma vigu
hing, mis on veel haige sõbra kaotusest
kinni hoitud pisarad,
mis on takistatud vaid tablettide mõjul
ma saan aru, et kõigil on omad vaevad, omad raskused
miks ka minul?
tunnen, kuidas mu süda kukub kildudeks
teadvus .....
Lõpetajale
Ole uhke enda üle,
aeg on minna edasi,
uued takistused tuleb
ületada sedasi,
et ei oleks kahetsust,
vaid naeru, elurõõmu,
siirust, headust, armastust
nii Sinu ellu saabub,
saatjaks lasteaiast, koolist
sõbrad, õpetajad head,
lähedastelt õnnesoovid
ellu minnes kaasa saad.
- Tarmo Selter -
2022
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....